26. märtsil 2013 tuiskas Andres Oper vahetusmehena Lilleküla pallimurule ning aitas Eesti
2 : 0 võidule Andorra üle. Seejärel pole sinisärgid MM-valiksarjas võidurõõmu maitsnud, kuid mis ajaloolises plaanis ehk veel kurvem: äärmiselt võimalik, et tolle kevadise mänguga lõppes sisuliselt ka 35-aastase ründetuusa karjäär.

Kui jutt järgnenud hädadeorust räägitud ja ma Operilt pärin, kas mõte lahkumismängust tundub talle täna veel võõras, vastab Eesti koondise aegade suurim väravakütt: „Ma tahaks väga, et see õhtu oleks kuskil kaugel, aga kui tervist vaadata… Jah, kahjuks on su küsimuses tõsine iva. Ma ei saa vastu vaielda. Kuid mind on varemgi korduvalt maha
kantud.”

Esmalt pea. Siis õlg. Nüüd kael

Mis seal salata: 2013. aasta on Operile kujunenud kui õuduste unenäoks.

Veebruaris sai ta heitluses šotlastega nii karmi peapõrutuse, et ei mäletanud mõnda aega, kus ja kes ta oli, rääkimata mängu tulemusest. Tänases valguses on kohati isegi imekspandav, et tollest paugust pääses Oper kokkuvõttes kõige kergemini.

Mai lõpus istus ta pahaaimamatult takso tagaistmel, kui buss rammis sõidukit ja Operi õlga nii tõsiselt, et jalgpalluri tee viis järgmisel päeval lõikuslauale. See oli hoop, millest Oper kosub – suurte tagasilöökidega – tänini ning mis ta suured mängud lõpetada võiski. „Suvel olin sügavas masenduses. Aga aeg möödus ja hakkasin vaikselt aru saama: isegi kui minust mängumeest enam ei saa, leidub nii palju asju, mida teha saaksin ja tahaksin. Ka jalgpallis. Elu läks natuke säravamaks.”

Aga siis… „Umbes kuu aega tagasi tegin ühel õhtul õlale harjutusi. Järsku käis seljast nõks läbi ja kaela lõi meeletu valu. Hiljem sain teada, et disk hüppas välja ja surub nüüd närvile. Täiesti uus asi, too piirkond pole mulle kunagi varem muret teinud,” sedastab ta.