Möönan, et suures plaanis on tegu totaalselt mitteolulise teemaga ning kindlasti on vutimaailmas suuremaid probleeme, millega tegeleda, ent aeg-ajalt tuleb ka selliste asjade üle juurelda, vaielda, väidelda ning vajaduse korral korrektiive teha. Korvpallis või jäähokis näiteks omakorve või -väravaid ju ei ole. Miks ei võiks ka jalgpall sinnapoole suunduda?

Mänguolukord: ründav meeskond teeb suurepärase kombinatsiooni ja mängib vabaks ründaja, kes jõuab otsajoonega kohakuti ja otsustab panna värava eest läbi terava palli: ehk saab keegi sellele jala vastu. Saabki – väravajoone juures asuv kaitsja ei suuda tugevale löögile reageerida ja tema jalast põrkab pall võrku. Värav! Ründaja viskab näpud püsti, kaaslased tormavad temaga koos tähistama. Kaitsja peidab näo kätesse, ehk viskub ahastuses seliligi, tahtes maa alla vajuda.

Protokolli ei lähe aga kirja hea lahenduse leidnud ründaja tabamus, vaid hoopis täiesti mõttetu täheühend „ov“. Omavärav.

Näpuga järge ajavad statistikud kerivad videopilti ja jõuavad järeldusele: kõik on õige, tegu on omaväravaga. Ründaja tsenderdus, mille kaitsja võrku suunas, ei oleks ilma selle puuteta teed väravasse leidnud. Kuna pealelöök ei läinud raamide vahele, tuleb protokolli kirjutada omavärav.

Täielik jama!

Miks ei või me sellist väravat kirjutada ründaja nimele, kelle kaval tegutsemine palli väravasse aitas? Nägi ta ju tsenderdust andes, et väravaesisel on palju mängijaid, kellest igaühest võib pall väravasse põrgata. Niisuguste omaväravate puhul on kaitsja ja ründaja ilmselt ühel nõul: las see minna protokollis pigem ründaja tabamuseks. Ei taha omaväravat oma kontole kaitsja; samal ajal oleks õiglane, et ründemängijat tunnustataks resultatiivse tegutsemise eest. Tema plaan võiski ju olla see, et pall kaitsemängija põrkest väravasse saata.

Peale väljatoodud stsenaariumi on mõistagi veel miljon võimalust, kuidas võib omavärav sündida, kuid paljudel puhkudel võiks tabamuse rahumeeli hoopis ründaja arvele kirjutada. Näiteks juhul, kui kaitsja ja ründaja koos palli ründavad, ent kaitsja lihtsalt selleni esimesena jõuab ja kogemata palli väravasse suunab (näide: Eesti koondise hiljutine võiduvärav võõrsil Kreekale). Või siis, kui väravavaht tõrjub ründaja pealelöögi vastu posti, kust pall puurivahi selja vastu põrkab ja sealt väravasse veereb. Miks peaks sellistes olukordades ründajalt värava ära võtma?

Loomulikult on jalgpall selline mäng, kust omaväravaid päris välja juurida on sisuliselt võimatu. Meenutame kasvõi lõppenud Premium liiga hooajast Nõmme Kalju mehe Vladimir Avilovi omaväravat Tallinna Kalevi kasuks, kus ta lihtsa tagasisöödu kogemata oma võrku saatis. Selliseid asju on isegi parima tahtmise juures keeruline mõne ründaja kasuks märkida. Rusikareegel võiks olla selline, et kui kaitsja teeb ründajate poolt segamatult löögi- või sööduliigutuse värava poole, on tegu omaväravaga – kui mitte, tuleks vaadata, milline ründaja värava saavutamise juures kõige suuremat rolli mängis.

Ilmselt jääb selline mõte paraku soovunelmaks. „Omaväravareform“ vajab jõustumiseks suurt paradigmamuutust ja ühtset arusaamist, mida niisama lihtne saavutada ei ole. Võimalik, et näiteks statistikud ja jalgpalliajaloolased on sellele kategooriliselt vastu – kui kogu aeg on omaväravaid ühtpidi tõlgendatud, on järjepidevuse huvides mõistlik nii ju ka edaspidi talitada. Samal ajal muutub jalgpall nii või teisiti pidevalt – näitena võib tuua kasvõi viimastel aastatel palju poleemikat tekitanud videokohtunikud või väikesed reeglimuudatused, mis mudivad vutimängu iga paari aasta tagant õige pisut ühes või teises suunas.

Kõige selle juures on aga märgata ka ebaühtlast lähenemist. Eesti koondise viimaseid mänge meenutades: kodumatšis Saksamaa vastu lõi ametliku protokolli järgi kaks väravat İlkay Gündoğan, kuid kordused näitasid, et esimene neist oleks ehk pidanud minema hoopis Marco Reusi arvele, kuna pall puutus pealelöögi järel ka teda; teine Karol Metsa omaväravaks, kuivõrd Gündoğani pealelöök ei paistnud esiti raamide vahele suunduvat. Rahvuste liigas Ungari vastu ei saanud aga Artur Pikk väravat kirja, kui tema terav pall rikošetist kõrge kaarega väravas maandus.

Igatahes palve kohtunikele: kui vähegi võimalik, pange värav kirja ikka ründajale, mitte õnnetule kaitsjale. Siis on kõik õnnelikumad!

Premium liiga keskmine omavärav: Paide mängijalt Levadia kasuks

Premium liigas löödi lõppenud hooajal ametliku statistika järgi kokku 18 omaväravat, kusjuures ülekaalukalt enim (6) said enda nimele Paide Linnameeskonna mängijad. 18 omaväravat lõid kokku 16 mängijat, kahel korral sahistasid oma võrku Akim Sairinen (Tammeka) ja Kaur Tomson (Tulevik), kusjuures Tomson sai hakkama lausa sellise tembuga, et lõi oma kaks omaväravat Levadia kasuks ühes ja samas mängus kümneminutilise vahega.

Kõikide Premium liiga klubide kasuks tehti tänavu vähemalt üks omavärav, kõige enam lõikas omaväravatest kasu FCI Levadia, kellele tehti sellisel viisil skoori viis korda. Seega võib naljaga pooleks öelda, et lõppenud hooaja keskmise omavärava lõi Eesti meistriliigas Paide mängija Levadia kasuks – muide, Muhammed Sanneh saigi 7. vooru matšis täpselt sellise teoga hakkama.