KATKEND RAAMATUST: Miks Mart Poom kõhkles Derby Countysse mineku osas?
6. märtsi õhtul helistas Aivar ja ütles, et Derby County pakub lepingut ja tahab teha tehingu enne üleminekuakent, mis sulgub 27. märtsil. Vastasin , et pean Teituri ja Täriga nõu. Teitur ütles, et peaksin väljakutse vastu võtma, sest selline võimalus, et Premier League'i klubi on minust huvitatud ja pakub lepingut, võib juhtuda ainult üks kord elus. Kõhklesin, kas olen juba küllalt hea ja mis siis, kui ma ei saa järgmiseks hooajaks uut tööluba. Teitur ja Täri väitsid, et seal mängib minust nõrgemaid väravavahte ja pean olema enesekindlam, rahulikum ning positiivsem. Pole mõtet kõiki asju nii surmtõsiselt võtta. Ükskõik mis juhtuks, on see suur tunnustus, mis võib mind päris tugevasti aidata tulevases karjääris. Ma ei peaks lugema ajalehti, kui halvasti läheb. Teitur kinnitas, et ei kõhkleks hetkegi, kui talle pakutaks sellist võimalust. Rääkisin veel MyPa ja Soome koondise väravavahi Petri Jakoneniga, kes samuti ütles, et mul on olnud nii palju häid mänge ning ma ei tohiks sugugi karta. Inglismaal viibimine tuleb mulle ainult kasuks, ka majanduslikult, ja mul ei tasu tööloa pärast endale liigset pinget võtta. Niisiis teatasin Aivarile, et ta ajaks asja edasi.
Teitur Thordarson: "Meie koondise huvides oli, et saaksime oma mängijaid suunata parematesse liigadesse. See oli ka minu üks eesmärke, et aidata neid Skandinaaviasse või mujale. Proovisin juba enne Küprosele minekut Marti Norrasse saada.
Kui tuli Derby County pakkumine, ei tahtnud ta minna. Tema põhiargument oli, et ta pole valmis ja hävitaks sellega oma edasised lootused kõrgel tasemel läbi lüüa. Kindlasti mõjutas tema arvamust ebaõnnestunud aeg Portsmouthis. Teadsin, et ta saab Inglismaal hakkama. Ütlesin, et tal on piisavalt talenti, et end hea väravavahina kehtestada.
Ta kahtles kõvasti ja meil olid tundidepikkused kõnelused. Rõhutasin, et meie koondisele on vaja, et ta mängiks kõrgemal tasemel kusagil paremas liigas ja et see on tähtis ka mulle. Sellisel tasemel kutseid ei pruugi karjääri jooksul rohkem tulla. Lõpuks ütlesin, et tema minekus pole ju mingit riski: kui talle seal ei meeldi, siis tuleb lihtsalt tagasi. Usun, et see argument oli pöördepunkt ja lõpuks ta nõustus minema.
Kuigi ta on ise väitnud, et ta polnud andekas, pole ma sellega nõus. See pole õige! Temas oli rohkelt talenti, kusjuures tal oli kõigist võimalikest annetest suurim: suur töötahe. Lisaks oli ta ju pikka kasvu, tehniliselt hea.
Mart on üks huvitavamaid mängijaid, kes mul on olnud, sest ta pole karjääriredelil üles liikudes inimesena muutunud. Ka siis, kui hakkas välismaal suurt raha teenima. Mul on meeles, kuidas ta pärast Derbysse siirdumist saabus esimesele koondisemängule. Meil oli ühes hotelliruumis koosolek. Mart sisenes, luges pilguga inimesed üle, läks välja ja tuli tagasi suure šokolaadikotiga, mille sisu kõigiga jagas. Ta oli väga tähelepanelik teiste vastu."
Kui ma 9. märtsil Birminghamis maandusin, oli mul Portsmouthi tööloa pärast piiril jälle väike tõrge. Sõitsime Aivariga edasi Derbysse, hotellis ootas meid Šveitsi agent Jürg von Matt, kes oli aidanud mul FC Wili saada. Järgmisel päeval toimusid läbirääkimised, kus minu poolel osalesid Aivar, Jürg ja Jerome Anderson.
Üleminekusumma oli 250 000 naela esimese hooaja eest ja kui mul õnnestub sinna edasi jääda, siis 125 000 teise ja sama palju kolmanda hooaja eest. Tavaliselt antakse tööluba üheks aastaks, et pikendust saada, tuli mul mängida 75% põhivõistkonna mängudest. Leping nägi ette, et Derby kaotab õigused minule ilma kompensatsioonita, kui tööluba ei pikendata ebapiisava arvu mängude tõttu. See kaitses minu huve, et ei juhtuks, nagu läks Portsmouthis. Seal pidin neli kuud ootama ega saanud mängida ja rikkusin meeskonnaga koos treenides seadust!
Samal päeval oli tervisekontroll ja andsin intervjuu Eesti Raadiole. Kõik käis kiiresti. Palganumbrile polnud aega isegi mõelda. Leidsin, et mul puudub õigus seda küsida. Kõige tähtsam, et sain võimaluse. Olin kindel, et raha tuleb hea mänguga ja kui nähakse, et olen rohkem väärt, siis pakutakse uut lepingut. Rahale mõeldes pole mõtet närvirakke kulutada.
Sõitsin kaheks nädalaks tagasi Küprosele, sest tööloa taotluse läbivaatamise ajal ei tohtinud riigis viibida. Tegin seal veel isukamalt trenni ja osalesin Flora kontrollmängudes. Intervjuusid tuli uue lepingu asjus anda nii Eesti kui ka Briti ajakirjandusele. Derbysse sõitsin lõplikult 25. märtsil. Järgnes see, mida kirjeldasin raamatu alguses: pressikonverents, poseerimine fotograafidele, intervjuud, möll ja melu minu ning Derby County teiste uute mängijate ümber, meie imeline debüüt Old Traffordil Manchester Unitedi vastu.
Miks siiski kõhklesin Derby pakkumist avasüli vastu võtmast? See näitab ilmekalt, kui ebakindel ma olin. Tahtsin ju nii väga tagasi Inglismaale, lahkusin sealt tõotusega ükskord naasta ja näidata, et olen hea väravavaht. Kui tuli konkreetne pakkumine, vajasin korraga mõtlemisaega ja kõrvalseisjate kinnitust, et saan hakkama ja pakutu tuleb vastu võtta. Kahtlesin, kas olen ikka valmis, kas olen vigastusest taastunud, kas olen vahepeal arenenud.
Roman Ubakivi: "Tal oli kogu aeg enesekindluse probleem. See on ka loogiline, sest ta polnud sõjakas. Paraku on sõjakad inimesed sageli lollid. Treener peab edu saavutama kõigiga: ühega kärkima, teisega teistmoodi talitama. Mõni arvab, et treener peab ainult kätt silitama, teine usub, et ainult sõimama. Aga käituma peab vastavalt olukorrale ja inimesele."
Aivar Pohlak: "Iseloomu poolest poleks Mart pidanud üldse profispordis olema. Tahtejõu poolest küll. Mulle on alati muresid kurdetud ja nii kujunes ka meie suhtes minu rolliks olla talle vajalikel hetkedel vaimselt toeks. See meid lähendaski: mina tundsin, et talle on mind vaja inimesena. Minu enesekindlus täiendas tema ebakindlust.
Ta tuli nõu saama küsimustes, mille vastused olid olemas, aga ta jättis oma seisukoha välja ütlemata ja lõplik otsus oli ka langetamata. Siis oli vaja mõista, mida ta mõtleb ja kinnitada tema seisukohta. Derby lepingu puhul oli pisut teisiti: möllasin Tallinnas, meeskond oli Küprosel. Minu asi oli variandid välja ajada. Alles pärast Mardi vastust, et ta läheb, kuulsin, et Teitur ja Rüütel olid pidanud teda tõsiselt veenma.
Kui Mardi mänge vaatasin, oli sageli hirm, sest teadsin, kuidas ta sunnib end olema agressiivne, mis ei ole talle üldiselt loomuomane. Väljajooksudel lülitas ta välja intuitsiooni ja isiksuslikud instinktid, mis kaitsevad inimest vigastuste eest ja läks mõistusega – et nii peab! Seepärast oli tal ka nii palju vigastusi.
Ta tahtis saada tippjalgpalluriks ja oli õige otsus, et ta hakkas suhtlema psühholoogiga. Ta õppis olulisi asju, kuidas edasi minna ja ennast juhtida."
