KATKEND RAAMATUST: Kurikuulus mäng Iron Maideniga, mis ähvardas Poomi Inglismaa karjääri lõpetada
Üks vahva ettevõtmine ootas veel ees, aga selle lõpp kujunes katastroofiks. 1. juulil toimus Kadrioru staadionil heategevusmäng. Flora amatöörid kohtusid Briti rokibändi Iron Maideniga. Flora poolt mängisid Aivar Pohlak, Tarmo Rüütli, Risto Kallaste, Otar Korgalidze, Tiit Kõmper, Priit Reiska jt.
Päevikus on kirjas: "II poolaja keskel, just enne, kui ma pidin platsilt lahkuma (seis oli siis 3 : 0 meie kasuks), tormasin ma meie nurgalöögi ajal vastaste 16-kasti. Nurgalöögile järgnes meie küljesissevise ja mina olin ikka veel ees ründes. Tiit Kõmper andis siis pika tsenderduse väravavahialasse, ma jooksin, hüppasin kõrgele, lõin peaga palli väravasse ja rohkem ma ei näinud midagi, sest nende väravavaht sõitis mulle julmalt sisse: oma laubaga pani ta mulle matsu minu vasakusse meelekohta ja põlvega igavese litaka munadesse. Mul läks korraks pilt eest ära, pea hakkas õudselt valutama ja pea läks külje pealt paiste. Ma tõusin ise püsti ja läksin riietusruumi, kus avastasin, et mu kube ja munad läksid kohe paiste ja olid väga valusad. Ma sõitsin Gunnar Männikuga Mustamäe kiirabihaiglasse, kus mul tuvastati tugev peaajupõrutus ja samuti kubemepiirkonna hematoomia. Koljust tehti ka röntgenipilt."
Olin šokis ja maruvihane, eelkõige enda peale, et ma nõustusin selles mängus osalema. Mida ma Smithile ütlen? Olin suvel nii palju tööd teinud: üksi ja koos kergejõustikutreeneri Jaanus Veskega. Olin heas vormis. Hooaja algus oli ukse ees. Meie uues kodus, kuhu olime just sisse kolinud, ma magada ei saanud, ainult oigasin Lissu kõrval. Kartsin, et leping lõpetatakse ära, sest sellistes mängudes osalemiseks pidanuks klubist luba küsima. Otseti see vist küll keelatud ei olnud, aga pidi end hoidma ja mitte riskima vigastusega. Oi, millist häbi ma tundsin Steele'i ja teiste Derby inimeste ees! Mida ma neile ütlen?
Kaks päeva pärast õnnetust läksin näo- ja lõuakirurgi juurde. Vasakus sarnaluus oli mõra, mis arsti hinnangul paraneb kolm nädalat. Pea ja munandid valutasid, kummardada oli raske. Kirjutan päevikus: "See on mulle väga valus ja raske õppetund. Ma ei tohi oma tervisega riskida, isegi kui tegemist on heategevusmänguga või niisama mingi showüritusega. SEST MA OLEN PROFF JA PROFF PEAB PAREMINI OMA KEHA EEST HOOLT KANDMA, SEST MINU KEHA ON MINU KAPITAL, MILLEGA MA TEENIN ELATIST OMA PERELE. SAMUTI PEAN MA ÜKSKORD ÕPPIMA "EI" ÜTLEMA, ÜKSKÕIK KUI RASKE VÕI EBAMEELDIV SEE KA EI TUNDUKS.
Kogu see meeletu kuu andis mulle ka teise õppetunni. Mul oleks pidanud olema puhkus ja rahulik hooajaks ettevalmistus, kuid mina elasin nagu orav rattas. Kogu aeg oli mul kiire, kogu aeg jäin ma igale poole hiljaks, kogu aeg oli sada asja käsil ja mõtteis, kogu aeg olin ma närviline ja rahutu jne. MA EI SAA ELADA KOGU AEG 100 KM/H. MA PEAN VAHEL TEMPO MAHA VÕTMA JA MA PEAN PAREMINI OMA AEGA PLANEERIMA. SELLEKS ON KÕIGEPEALT VAJA PANNA ASJAD TÄHTSUSE JÄRJEKORDA. MINUL ON ESIKOHAL PEREKOND JA JALGPALL, MIS ON MU TÖÖ, HOBI JA ENESETEOSTUSVIIS SAMAAEGSELT! MA PEAN KÕIGEPEALT MÕTLEMA OMA PEREKONNALE, TERVISELE JA MEELERAHULE NING KA OMA TÖÖLE JA ALLES SIIS TEISTELE ASJADELE. ÜKSKÕIK PALJU MA KA EI TAHAKS, SEAL ON ALATI AINULT 24 TUNDI ÖÖPÄEVAS JA MA PEAN ESMAJÄRJEKORRAS OLEMA HEA ISA, HEA ABIKAASA JA HEA JALGPALLUR. VASTAVALT SELLELE PEAN MA KA OMA AEGA KASUTAMA JA PLANEERIMA. KÕIK MUU ON TEISEJÄRGULINE JA MA EI TOHI LASTA ENDALE STRESSI TEKITADA, KUI NEED MUUD ASJAD ON TEGEMATA VÕI NENDE TEGEMINE VÕTAB ROHKEM AEGA, KUI MA TAHAKSIN.
MA PEAN MUUTUMA & I WILL CHANGE (FOR BETTER, CALMER, STRONGER, WISER AND FOR MORE POSITIVE AND CONFIDENT PERSON) [ja ma muutun (paremaks, rahulikumaks, tugevamaks, targemaks ning positiivsemaks ja kindlamaks inimeseks – toim.]."
Võtsin julguse kokku ja helistasin Derbysse. Uudis ise levis Inglismaale jalamaid tänu Iron Maidenile. Ma ei saanud kohe Smithi kätte ja rääkisin füsioterapeudiga. Talle ei jõudnud asi päriselt kohale. Misasja!? Sama reaktsioon tuli agent Jerome Andersonilt: "What a fuck!?" ("Mida kuradit!?"). Mul oli tunne, et mulle antakse tõepoolest kinga!
5. juulil lendasin Londonisse. Bill ja Faith olid autoga vastu tulnud, koos sõitsime Derbysse. Järgmisel päeval kogunesime Raynesway treeningkeskuses. Jim Smithi käest sain kõva peapesu ja ta ähvardas trahvi teha. Smith sõimas: "Sa oled aasta mängija, nii tähtis mees meile!"
Teisel päeval oli ta natuke rahunenud ja ütles, et pääsen trahvist, kui hoian hooaja jooksul neli mängu järjest nullis. Sain sellega hakkama. Nii et rahalist karistust lõpuks ei rakendatud, ega ma mäletagi, mis summast jutt käis.
Derby haiglas tehti mu näost ja koljust uued röntgenipildid ja selgus, et vasakus sarnaluus oli koguni kolm mõra. Mulle valmistati sarnaluu kaitseks plastikmask.
Ma poleks tohtinud trenni teha, aga olin heitunud, tahtsin juhtunut heastada ning osalesin hooaja alguse traditsioonilises kiiruslikus täpsusjooksus. Olin selle ju alati võitnud. Võitsin nüüdki, paistes ja valutavate munandite ning katkise sarnaluuga. Meenutasin joostes, kuidas Sylvester Stallone filmis "Rocky" lumes ja mägedes trenni tegi ning sisendasin endale, et ma ei tohi alla anda. Mul oli nii valus, et silme eest tahtis mustaks minna. Pärast jooksu kusin ja sülitasin verd. See oli mu elu valusaimaid jookse ja piinarikkamaid pingutusi.
Meeskond sõitis Lõuna-Hispaaniasse La Mangasse laagrisse. Kinnitasin neile, et saan trenni teha, tahtsin nii väga näidata, et olen terve, ja mind võeti kaasa!
Kuttidel oli muidugi lõbu laialt. Esiteks see, et ilmusin välja priske sinikaga silma all! Nagu meeskonnaspordis tavaks, pidin üle elama korraliku lõõpimise. Juhtum kajas vastu ka Briti ühiskonnas, kui ühes nalja- ja spordiviktoriinis näidati minu pilti ning küsiti, mis on ühist sel Premier League'i väravavahil ja Iron Maidenil? Inglased on meistrid kõike naljaks keerama. Steele'ilt ei kuulnud ma üldse halba sõna. Ta ütles, et suurim karistus on häbi ja valu, mida ma üle elan. Ka Smith hoidis end tagasi, sest mõistis, kui raske mul on. Kohalikule ajalehele viskas ta naljagi: esiteks olevat ma teada saanud, et loata mängu eest järgneb trahv ja teiseks seda, et tasub edaspidigi ründajatele appi tõtata!
See oli valus ja kallis õppetund. Ma ei osanud ju "ei" öelda. Nii nõustusin ka sellest mängust osa võtma. Mõtlesin, et tore üritus, saan omalt poolt aidata. Olen alati heategevuses osalenud. Mängu ajal oli mõnus tunne, käisin ka eelnevalt vastaste värava all ründamas. See oli sõumäng, mina heas vormis ja eks ma läinud täkku täis. Emotsioonid võtsid võimust. Kui mina pärast tsenderduse peaga löömist maandusin, siis vastaste väravavaht alles hakkas, põlv ees, üles hüppama ...
Vahetult pärast seda vigastust käisin Eestis kinos "Gladiaatorit" vaatamas. See film andis jõudu. Pekki, on mis on, ma ei anna alla! Paljud filmid andsid mulle karjääri jooksul indu, näiteks "Braveheart".
La Manga laagris olin ühes toas Giorgi Kinkladze ja soomlase Simo Valakariga. Enamikul olid naised kaasas, Lissu jäi Eestisse, sest Markus oli väike. Sarnaluu mind nii ei seganudki, aga kubemepiirkond tegi valu. Vasak munand paistetas aina rohkem ja ma ei saanud enam teistega koos trenni teha.
Kui Hispaaniast tagasi jõudsime, läksin kohe järgmisel päeval noa alla: vasaku munandi alaosast eemaldati vereklomp. Haiglasse tulid mind vaatama Faith, Bill, Steele, Neil Sillett ja meeskonna massöör Scouse, kes püüdsid tuju tõsta hea inglise huumoriga. Hoidsin kõhust kinni ja katsusin end tagasi hoida, sest mul oli valus naerda. Palusin: "Aitab juba, ärge enam tehke!"
Asi oli naljast muidugi kaugel. Oli hirm, kas me saame rohkem lapsi. Äkki võetakse terve munand maha? See oli üks vastikumaid vigastusi, mis mul on olnud. Närvivalu ei lasknud magada. See oli ka üks suuremaid hingelisi valusid. Endiselt kummitas tööloa küsimus: luba anti ainult aastaks ja järgmise pidi kurikuulsa 75% mängudega välja teenima.
Kui haiglast koju sain, kästi puhata. Sellest ei tulnud midagi välja. Ma lähen sedaviisi tegevuseta olles lihtsalt hulluks! Hakkasin salaja käima David Lloydi jõusaalis. Jäin vahele. Steele'iga oli sel teemal paar tõsist jutuajamist: "Kui sul on kõrged eesmärgid, pead asja mõistusega võtma ning teadma, mida ja millal teed." Mina tihti ei võtnud mõistusega. Hooaeg lähenes ja magus aeg treenimiseks libises mööda!
