INTERVJUU: Trevor Elhi äärekaitsjaks saamisest, keelebarjäärist ja paljust muust
Kuigi mängid praegu Infonetis, panid oma karjäärile aluse Tallinna Levadias. Kui vanalt hakkasid selles meeskonnas mängima?
Olin 16-aastane, kui mind duublisse kutsuti. Kindlasti oli see minu ühe unistuse täitumine, sest kõik tahavad ju kunagi klubi esindusmeeskonnas mängida. See oli suur samm edasi. Esiliigas tuli hakata mängima endast vanemate, suuremate ja jõulisemate mängijate vastu. Pidi hakkama hambaid näitama. See tuli ka väga õigel ajal, sest meie noortegrupp hakkas lagunema, muutusin ka ise juba veidi laisaks ja erilist motivatsiooni siis enam polnud.
Kohanesid kiiresti, sest 2011. aastal lõid Esiliigas Levadia II eest 14 väravat, kõrgliigas esindusmeeskonna eest 4 väravat. Oli see sinu jaoks hea hooaeg?
See oli minu poolt korralik hooaeg. Paraku jäi palju võimalusi ka löömata, sest kogemusi ju eriti polnud. Rapsisin värava ees liiga palju ja tegin rumalaid otsuseid. Aga loomulikult õppisin ka palju, sain palju targemaks mängijaks.
Siis sai sinust aga hoopis kaitsja.
See juhtus Esiliigas ühe mängu keskel, kui mängisin äärepoolikuna. Meie kaitsja sai vigastada ja pidin hakkama tema kohal mängima. Ju ma sain siis hakkama, sest treener Argo Arbeiter pani mind edaspidi just sellele positsioonile. Eks ma polnud tema otsusega kuidagi nõus, aga arvati, et ma olen meeskonnale niimoodi kasulikum. Tahtsin kogu aeg sealt minema tõmmata ja eriti kaitsetööd teha ei soovinud, aga tasapisi harjusin ja hakkas meeldima. Praegu läheb juba päris okeilt ja nüüd pole mul enam selle vastu midagi. On hea, kui saan aeg-ajalt tõusta ja rünnakul osaleda. Kui pidevalt taga istuda, siis läheb igavaks. Ega ma vist enam ründajana suurte keskkaitsjate vastu ei saaks ka.
Aga siis tuli ootamatu pööre ja liitusid Infonetiga.
Levadia andis mind alguses sinna laenule, kuna ma istusin kõrgliigas rohkem pingil ja Esiliigas ei soovinud eriti mängida. Poole aasta pärast pakuti Infonetist mulle võimalust saada nende klubi mängijaks ja ma olin sellega nõus. Natuke mõtlesin, aga parem on mängida, kui istuda varumeeste pingil. Tegime 2015. aasta lõpuni lepingu.
Nüüd on Levadia Eesti meister. Kas kahetsed, et Levadiast ära läksid, oleks saanud endale kuldmedali kaela?
Ma mängisin Infonetis palju ja arenesin palju. Kahtlen, kas mul oleks Levadias selline võimalus olnud. Terve hooaeg pingil istuda ja siis medal kaela saada - see ei ole minu jaoks kuigi ahvatlev ja rahuldust ei paku. Seepärast ma oma valikuid ei kahetse.
Kuidas venekeelses keskkonnas hakkama said?
Probleeme ei ole, kuigi ma eriti rääkida ei oska. Olin koos Aleksandr Puštoviga juba Esiliigas ja ka Levadia põhitiimis on palju vene poisse, nii et keskkond oli mulle juba varasemast tuttav. Trennides ja mängudes on midagi külge jäänud ja saan aru. Mitmed meeskonna mängijad räägivad ju ka eesti keelt.
Premium liiga debütandina tegi Infonet väga hea hooaja. Mille tulemusena meeskond nii kaugele jõudis?
Esimese hooaja kohta tegime päris viisaka tulemuse, kuigi oleksime olnud suutelised ka viiendaks kohaks. Meil on noortest ambitsioonikatest ja ennast tõestada soovivatest ning kogemustega mängijatest paras kompott. Mänguliselt arenesime ka just palliga mängides. Autoriteedid olid kindlasti Andrei Kalimullin ja Konstantin Nahk. Neid pidi ikka kuulama, eks kõik said nende käest võtta ka, kui olid selle ära teeninud. Tuli märkused ära kuulata ja edasi minna.
Milliseid võimalusi näed Infonetil järgmisel hooajal?
Me oleme valmis tegema sammu edasi ja järgmisel aastal pole me kindlasti kuuenda kohaga enam rahul. Peame ise ka julgemalt mängima. Tuleb olla küpsem ja vähem eksida, sest sel aastal andsime mitu korda mängu lõpus asjad käest ära. Peab olema rohkem kontsentreeritud.
Oled oma 20 eluaastaga jõudnud jalgpallis juba üsna palju ära teha, aga kuidas sai sinust jalgpallur?
Kasuisa mängis noorena jalgpalli ja ka paljud klassivennad mängisid. Nii otsustasin ka alaga tegelema hakata ja teises klassis läksin Kotkas Juuniori trenni. See klubi oli minu kodule kõige lähemal. Ain Tammus oli hea ja rahulik treener, eriti ei riielnud ja jalgpallis õpetas väga palju vajalikke asju.
Kas harrastasid ka teisi spordialasid?
Paar korda käisin ujumas, aga basseinis oli vesi külm ja see ala ei paelunud mind. Oli ebameeldiv ja loobusin, jalgpallitrennid hakkasid aga kohe meeldima.
Noortel meestel on ju alati eeskujud, on mängijad, kelle sarnaseks soovitakse saada. Kuidas sinuga on?
Nagu paljudel minuvanustel, olid brasiillane Ronaldo ja David Beckham, siis tuli portugallane Ronaldo, kes on jäänud minu lemmikuks tänaseni. Rohkem selliseid kindlaid lemmikuid ei ole.
Kuidas on vanemad sinu harrastusse suhtunud?
Vanemad on mind minu tegemistes alati toetanud ja aidanud. Nad ei ole küll väga suured jalgpallifanaatikud, kuid hoiavad ennast toimuvaga kursis. Kui võimalik, siis on nad aeg-ajalt minu mänge ikka vaatamas käinud. Tegelikult on hea, kui keegi oma inimestest tribüünidel sulle kaasa elab.
Mis elementides pead juurde panema - mis on sinu nõrgad kohad?
Ma peaks olema palliga enesekindlam ja rahulikum, vahel kiirustan liialt. Ja loomulikult õhuvõitlus, sest ma ei ole kõige pikem mängija. Eks tuleb harjutada ja kogemusi juurde saada.
Sinu koondisekarjäär on olnud ka päris korralik. Praegu kuulud U-21 koondisesse ja mängisid Eesti U-23 koondisega Türgi vastu.
Eestis toimunud U-19 EM-finaalturniiril oleks tahtnud koondisega mängida ja mul on kahju, et ma treenerite valikusse ei kuulunud, oleks olnud meeldiv. Martin Reim on mind nüüd kaasanud ja olen talle selle võimaluse pärast tänulik. Seni olen sekkunud peamiselt vahetusest ja algkoosseisu ei ole kuulunud. Usun, et olen oma mänguminutid korralikult ära kasutanud. Alati saab ka muidugi paremini. Taani vastu olime vähemuses ja oli keeruline.
Kas oled mõelnud juba ka A-koondise kutse peale?
Selle peale on vara mõelda, head mängijad on ees ja konkurents on tihe. Aga kindlasti on iga noore mängija unistus mängida kunagi oma rahvuskoondises. Postkasti kutset veel ei oota. Aga mõne aasta pärast, miks mitte.
