INTERVJUU: Rando Rand: i-le jäi siiski täpp peale panemata


INTERVJUU: Rando Rand: i-le jäi siiski täpp peale panemata
Rando Rand (esiplaanil=Foto: Andres Putting

Euroliiga finaalturniiril B-divisjoni finaalis Rumeeniale kaotanud Eesti rannajalgpallikoondise peatreener Rando Rand hindab oma meeskonna sooritust väga heaks, kuid tunnistab, et lõppeesmärk jäi kahjuks siiski realiseerimata.

Nüüd, kui Euroliiga mängudest on veidi aega möödas ja esimesed emotsioonid lahtunud, on õige aeg turniirist kokkuvõte teha. Tunded on vist kahetised, sest mängiti hästi, aga eesmärgist jäi väga vähe puudu.

Tunded on tõesti kahetised. Sportlikku saavutust vaadates tegi meeskond väga hea esituse. Varasematel aastatel ei ole Eesti Euroliiga finaalturniiril alagrupimänge võitnud, seega tegime ajalugu juba peale esimest mängu Norraga. Ühtlasi oli peale esimest mängu teada, et Inglismaa ja Ungari vastu ei tohtinud me kaotada, kuna sellisel juhul oleksime minetanud lootuse võita oma alagrupp. Mäng Inglismaa vastu oli juba oluliselt enesekindlam ning lõpptulemus andis hea emotsiooni viimaseks alagrupimänguks Ungari vastu. Viimaseks mänguks oli olukord selline, et Ungari vajas alagrupi võitmiseks võitu normaalajal ning meile piisas lihtsalt võidust (sealhulgas võidust lisaajal või penaltitega). Kuna mängu viimastel sekunditel oli seis viigiline, siis panustasid ungarlased kõvasti rünnakusse, mis tekitas omakorda kontravõimalusi meile. Õnneks suutsid mehed ühe olukorra realiseerida ja sellest piisas alagrupivõiduks.

Seotud lood:

Kui lõpptulemust vaadata, siis ei ole ju ühtegi turniiri hea kaotusega lõpetada. Seda enam, et finaalmäng Rumeeniaga paistis algusest peale Eesti kontrolli all olevat - läksime ju pidevalt juhtima, kuid lasime rumeenlastel küllaltki lihtsate väravatega vastata. Mängu normaalaja viimased paar minutit oleksime tagant järgi analüüsides pidanud natukene targemalt mängima, aga ilmselt olid emotsioonid mängu käiku ja tähtsust arvestades nii kõrged, et sealt need väikesed eksimused tulidki. Lisaks jäi A-divisjoni koht, mis oli ka koondise eesmärgiks, ebaõnnestunud penaltiseeria taha. Sellest on väga-väga kahju.

Milline oli peatreeneri ja meeskonna emotsioon pärast kaotatud finaali?

Pettumus oli väga suur nii minul kui ka meeskonnal. Mänguliselt ju meeskond ei kaotanud. Olime aktiivsem ja domineerivam pool terve mängu vältel. Uskusime kuni lõpuni, et tuleme sellest lahingust võitjana välja. Paraku läks teisiti.

Millist rolli sellel hetkel treenerina kandsid ja kuidas sellega hakkama said?

Ega mul meeskonnale ühtegi etteheidet ei ole. Kõik andsid endast rohkem kui 100%. Tänasin meeskonda peale turniiri. Kahju on sellest, et meil ei tekkinud võimalust üheskoos saavutatut analüüsida, kuna mängujärgselt kiirustasid paljud tagasi Tallinna, et uueks töönädalaks vaimselt ja füüsiliselt valmis olla.

Milline on emotsioon nüüd veidi hiljem, kui turniiril toimunu on saanud selgemaks?

Tunded on endiselt kahetised. Mul on väga hea meel selle üle, et turniir läks korda. Turniiri pealtvaatajate hulk kõikidel mängudel oli ka korraldajate jaoks üllatavalt suur ning Eesti rannajalgpallikoondise mängude melu pole võimalik sõnadesse panna. Lisaks ei saa mainimata jätta rohkem kui nädal kestnud võrratult sooja ilma, mis on rannajalgpalli atraktiivsust silmas pidades hädavajalik. Koondise esitusi analüüsides oleme teinud arengus sammu edasi, kuid i-le jäi siiski täpp peale panemata. Aastate pärast ei ole paraku enam kellelgi meeles, et koondis näitas ilusat mängu, siis on meeles fakt, et kaotasime B-divisjoni finaalis.

Tegelikult olime ju selles mängus kogu aeg juhtivam pool, aga lasime ikkagi viigistada ja vastasel ka penaltiseeria võita.

Mis siis puudu jäi?

Normaalaja viimastel minutitel olid emotsioonid nii kõrged, et keskendumine kadus ja tekkis närvilisus. Igale veaga lõppenud olukorrale järgnes ka vastastevaheline tõuklemine. Lisaks jäi üksjagu jõudu sellesse perioodi kui mängisime neljakesi viie vastu. Kindlasti oli see mängijatele emotsionaalselt ja füüsiliselt väga koormav.

Turniiri käigus näitasime üles ikkagi meelekindlust, sest teel finaali alistati väga tasavägistes kohtumistes Norra, Inglismaa ja Ungari. Mis nendes kohtumistes edu tõi?

Põhjuseid on mitmeid. Esmalt tooksin välja selle, et mängude järjestus oli meile soodne. Kui vaadata turniirieelselt avalikustatud reitinguid, siis alustasime eeldatavalt kõige nõrgema vastase vastu ning viimane alagrupimäng oli reitingutabelis kõige kõrgemal asetseva meeskonnaga. Seega saime mäng-mängult enesekindlust koguda ning kokkumäng ja kvaliteet paranesid. Teiseks oli meil turniirieelselt võimalik aegsasti alagrupimängude vastaseid analüüsida - vaadata üle nende põhilised liikumised rünnakufaasis ning tegutsemise kaitses. Seega olime informeeritud vastaste ohtlikumatest mängijatest ning olukordadest, mis võiksid lõppeda väravaga. Rumeenia mänge ei olnud ajapuuduse tõttu võimalik nii detailselt analüüsida (Rumeenia finaalikoht selgus ju samuti alles viimases mängus). Edu tõi ka see, et meil on väga ühtne meeskond. Mängu saatuse võib otsustada igal päeval erinev mängija, sealhulgas ka väravavaht.

Milline oli koondise parim mäng sellel turniiril?

Mängupilti ja skoori vaadates tooksin esile mängu Inglismaa vastu. Domineerisime mängu esimesest minutist ja ei andnud vastastele kordagi võidulootust. Sportliku tulemuse osas oli parimaks mäng Ungari vastu. Jäime mängu jooksul mitme väravaga kaotusseisu, aga meeskond jätkas võitlemist ja tulime sellest lahingust võidukalt välja.

Kus on vaja juurde panna, et oma mänguklassi veelgi tõsta?

Selleks, et saaksime veel kvaliteetsemat jalgpalli näidata, peame külmal ajal (september kuni aprill) treeninguid liival jätkama. Täismõõtmetes liivahalli, kus talvel trenni teha, meil paraku hetkel ei ole. Seega on olukord selline, et kui ilmad mais soojemaks lähevad, siis läheb pikalt aega, enne kui tehnilised sooritused palliga hakkavad välja tulema ning harjutusi saab ka suurematel kiirustel teha. Lisaks võiks talviseks perioodiks kõikidele koondise kandidaatidele teha personaalsed toitumis- ja treeningkavad, et füüsiline võimekus paraneks.

Näed võimalust ka aste kõrgemale tõusmiseks ja kas saaksime seal hakkama?

Võimalus aste kõrgemale tõusta oli praktiliselt käes, kuid õnn naeratas penaltiseerias Rumeeniale. Ungari mängis sellel suvel A-divisjonis ning sai seal väga napid kaotused. Kuna me Ungarit võitsime ning oleme juba aastaid tugevate vastaste vastu tasavägist mängu näidanud, siis ma ei kahtle selles, et saaksime hakkama.

Mida meeskond turniirilt õppis?

Detaile on keeruline välja tuua. Enamus koondise mängijaid on Eestit juba aastaid esindanud ning jalgpalliga varasest east tegelenud. Minu enda hinnangul mängisime väga meeskondlikku rannajalgpalli ning oli näha, et kõik mängijad kasvatasid enesekindlust.

Mida treenerina turniirilt õppisid?

Huumoriga lähenedes võib öelda, et nii mõnigi rannajalgpalli reegel sai selgeks või selgemaks.

Kiitsid mänge vaadanud kodupubliku hulka, kui palju aitasid täistribüünid meeskonna edule kaasa?

Kodupublik oli kui kuues mängija platsil. Ühelgi meie vastasel ei olnud lihtne, kuna kõik Eesti meeskonna õnnestumised said publiku võimsa toetuse. Mentaalselt oli see vastaste jaoks kindlasti kurnav. Usun, et ka Eesti koondise mängijate jaoks oli publiku kaasaelamine motiveeriv ning väsimus ei olnud nii kerge tulema.

Jalgpalliliidu juhatus kinnitas värskelt ka rannajalgpallikomisjoni uue koosseisu. Komisjon on koostatud põhimõttel, mille järgi on kaasatud igast kõrgliiga meeskonnast üks esindaja, lisaks teised alaga seotud inimesed. Komisjoni liikmeteks on Peeter Küttis (esimees, EJL juhatuse liige), Kari-Andri Kask, Reigo Tõnsberg, Lauri Kurel, Vaiko Tammeväli, Antti Arst, Rando Rand, Ants Juhvelt, Teet Allas, Aivar Pohlak, Toomas Kivimägi, Richard Eesmaa, Aleksandr Frischer, Valdis Toomast, Henry Remmelgas, Richard Wagner ja Aleksandr Dmitrijev.

Futboliit (talgpall)