Flora kehalise ettevalmistuse treener Silver Grauberg: Barcelona ei treeni meist rohkem, vaid teeb seda paremini
Artikkel ilmus esimest korda ajakirja JALKA detsembrikuu numbris.
„Kahetsusi kindlasti ei ole,“ sõnab Grauberg alustuseks, kui meenutame tema mängijakarjääri, mis tipptaseme mõttes varakult läbi sai. Läbi ja lõhki Flora kasvandikust kaitsemängija sai Tartu Tammeka ridades kirja 74 Premium liiga kohtumist ning veetis 2019. aasta Soome ja Norra klubides, olles korra pingil näiteks ka Soome Veikkausliigas. Lõppev aasta möödus Graubergile aga juba treeneriametis.
„Viimasel mängija-aastal tekkisid mõtted treeneriameti suunas – oleksin võinud veel mõne aasta professionaalselt mängida, aga tegin enda jaoks selgeks, et seda ainult juhul, kui tuleb pakkumine välismaalt piisavalt huvitavast asukohast või piisavalt healt tasemelt. Ma ei nautinud tegelikult sellisel tasemel mängimist – kõik sellega kaasnev oli minu jaoks vaimselt pingeline ja tekitas vastumeelsust –, ei osanud sellega piisavalt hästi tegeleda. Olin psühholoogia koha pealt veel nõrk. Kõigele lisaks ei näinud ma mängijana endas piisavalt suurt potentsiaali. Tundsin, et mu maksimum oleks olnud ehk karjääri lõpus paar aastat Norra kõrgliigas mängida ja võibolla koondisekoha peale võidelda, aga selleks oleksin pidanud kulutama veel kümmekond aastat, tehes asja, mida ma tol hetkel ei nautinud. Sain aru, et mul oleks treenerina töötades oluliselt suurem potentsiaal, saaksin rohkem Eesti jalgpallile pakkuda ja ennast paremini realiseerida.“
Aasta alguses oli Grauberg enda sõnul veel avatud meelega: hooaja ettevalmistuse perioodil treenis ta FC Kuressaarega ja õhus oli variant näiteks ka Läti kõrgliigast, aga midagi piisavalt ahvatlevat ei pakutud. Otsus mängijakarjäär lõpetada ei tulnud liiga raskelt, sest meeles oli paari aasta tagune vestlus Flora spordidirektori Norbert Hurdaga. „Tartus ülikoolis käies oli meil ülikooli spordihoones üks praktiline aine – kohtasin seal juhuslikult Norbert Hurta, kes oli seal vist oma elukaaslase Maris Mägiga. Ajasime juttu ning ta ütles mulle: kui peaksid karjääri lõpetama, võta ühendust,“ meenutab Grauberg. „Täpselt nii tegingi, saime kokku ja jõudsime arusaamale, et oleks hea koostööd teha.“
Treeneriks Tartu ja Soome kaudu
Kuigi juba 23aastaselt treeneriks asumine viitaks justkui sellele, et juhendamispisik ja -soov oli Graubergil sees juba nooremana, toob ta välja, et mõte päriselt treeneriks hakata tekkis tal alles Tartu ülikoolis käies – hoolimata sellest, et ta oli enne seda astunud kõrgharidust omandama füsioteraapia liikumisnõustaja erialale, mis mehe enda sõnul tähendab sisuliselt seda, et poole kohaga õppis ta füsioteraapiat ja poole kohaga kehakultuuri.
„Ülikooli astudes ja seal õppides oli mul esialgu väga selge eesmärk saada professionaalseks jalgpalluriks, kool oli alati teisejärguline. Alles hiljem sain aru, et tegelikult oli see väga suur väärtus. Ma ei plaaninud tegelikult Tartusse minna – panin ennast lihtsalt füsioteraapiasse ja kehakultuuri kirja. Kuna meil oli aga samal ajal Flora duubliga trenn, siis ei läinud ma isegi kehakultuuri katsetele kohale, sest arvasin, et ega ma sinna niikuinii ei lähe! Ühel hetkel tuli aga otsus Tammekaga liituda, vaatasin, et olin füsioteraapias sees, ja mõtlesin, et ikkagi lähen,“ meenutab Grauberg lõbusalt.
„Sain õppides aru, et tahan treeneriks saada. Hakkasin siis ka selle kohta palju juurde lugema, aga mul ei olnud veel selge, millal treeneriks saamine minu jaoks juhtuda võiks. Arusaam sellest, millal ma tahaksin treeneriametini jõuda, tekkis Soomes, kui mõistsin, et olen juba teatud vanuses ja peaksin endale järgmised sammud kirja panema.“
Bakalaureusekraadi kätte saanud Grauberg jätkab nüüd haridusteed magistriõppes. „Kui Florasse tööle tulin, sain aru, et mul on vaja olla milleski väga-väga hea, et suudaksin teisi treenereid hästi täiendada. Ei piisa sellest, et oskan seda, teist ja kolmandat, aga pean suutma teha midagi väga-väga hästi, et sellega teistele selgelt juurde anda. Teen nüüd sesoonõppes endale magistrikraadi kehakultuuris treeneri-spordijuhi erialal. Seal tuleb juurde spordipsühholoogiat, mis on minu jaoks väga huvitav. Lisaks saan tugevamaks teoreetilises pooles: missugune treenimine kuidas kehale mõjub, millised füsioloogilised protsessid see käivitab ja kuidas neid paremini juhtida.“
Treeni paremini, mitte tingimata rohkem
Kuigi tugev mängijataust annab Graubergile erinevalt nii-öelda tavalisest kehalise ettevalmistuse treenerist võimaluse vajaduse korral ka jalgpallispetsiifilisi trenne läbi viia, siis ennast näeb endine kaitsemängija ka tulevikus ikkagi just kehalise ettevalmistuse juhendajana. „Olen ka praegu aeg-ajalt näiteks Flora U21 juures Ats Sillastet trennis asendanud, kui ta parasjagu koondise treenerina kuskil ära on, aga tunnen, et minu praegune roll sobib mulle paremini ning suudan seal treenerite kollektiivile kõige rohkem juurde anda. Kui oleksin mõne grupi täiskohaga treener, siis ei saaks ma teha kõiki muid asju, millest enne rääkisin, ja laiemat süsteemi arendada – tundub, et need on väga tähtsad ja pikemas plaanis vajalikud tegevused.“
Mitmel korral toob Grauberg vestluses välja olulise põhimõtte: trenni ei tule tingimata teha mitte rohkem, vaid paremini. „Tartus oli üks loeng, kus rääkisime jalgpallurite ettevalmistusest. Õppejõud ütles, et jalgpallurid peaksid ettevalmistuse ajal valima hooajast välja kaks-kolm kõige tähtsamat kohtumist, nendele keskenduma ja treeninguprotsessi selle peale üles ehitama. Minu filosoofiaga see kokku ei käi – usun, et kõik mängud on võrdse tähtsusega. Isegi kui euromängudes edukas oled, aga kui muud kohtumised ära unustad, siis ei pruugi sa uueks hooajaks niimoodi talitades üldse uuesti Euroopasse pääseda. Oluline on tõsta koormust ning intensiivsust järk-järgult, selliselt on muutused püsivad ja jätkusuutlikud.“
Graubergi sõnul on inimestel tekkinud jalgpallurite ettevalmistuse kohta väärarusaam. „Arutelu jõudis lõpuks sinna, kui palju jalgpallurid treenima peaksid. Öeldi, et 16aastased Eesti noorujujad teevad kümme korda nädalas trenni, ja küsiti nii – kui Flora esindusmeeskond teeb olenevalt nädalast neli-viis trenni, siis kuidas te üldse imestate, et Eesti jalgpall nii kehvas seisus on? Ma ei võtnud seda küll isiklikult, aga üldplaanis on minu meelest kõige tähtsam asi hoopis intensiivsus: see, mida väljakul nõuame. Kui kiiresti jõuab mängija kaitses vastasele lähedale, kas ta annab endast iga kord sada protsenti? Toon näiteks Paide Linnameeskonna. Mõni ehk mõtleb, kuidas on nad tänavu teise koha peale jõudnud, aga olen näinud, kuidas nad trenni teevad. Usun, et sealsel nõudlikkusel on olnud oluline roll. Pole nii, et trenni alguses tehakse rahulikult, et on alles soojendus – ei! Kohe alguses pannakse sajaga!“
Puurijalgpall au sisse!
Treeneri sõnul ei treeni ka tipptiimid näiteks Eesti meeskondadest tihtipeale rohkem – nende treeningute kvaliteet on lihtsalt palju parem. „Minu mõte on see, et me ei pea tegema rohkem trenni – peame tegema paremini trenni. Mäng on alati 90 minutit – ei loe see, kui hea sa oled kolme või nelja tunni jooksul, vaid see, milleks sa oled 90 minuti jooksul võimeline. Mäng ei lähe kõrgemal tasemel pikemaks, vaid intensiivsemaks. Õiged otsused on vaja teha kiiremini. Selleks, et suudaksid õige käigu leida, tuleb treenida olukorras, kus on samasugune pressing peal. Kui teed päevas kolm-neli tundi trenni, toimub suur osa treeningust olukorras, kus oled väsinud. Saad küll rohkem kordusi, kuid nende korduste kvaliteet ei ole võrdväärne. Kui sa ei suuda surve all palliga toime tulla, siis jooksedki palli järele ja kõik vaatavad, et eestlastel on kehv vastupidavus, tegelikult jookseme tavaliselt rohkem kui vastaste tippvõistkonnad. FC Barcelona ei treeni rohkem kui meie – vahe tuleb sisse intensiivsuse koha pealt.“
Et mitte jätta valet muljet – individuaalne lisatrenn on noore jalgpalluri arengus tähtsal kohal. „Oleme klubis selles osas palju diskuteerinud ja seal on mõnes mõttes huvitav dilemma. Kui viime individuaalse tehnika trenniaega sisse, siis kaotame ära selle aja, kus mängijad saavad platsil mängulisi olukordi lahendada. Neid mängijaid on küll, kes on tehniliselt head, aga ei suuda seda väljakul praktiseerida. Oleme seetõttu noorte seas käima pannud lisatrennid tehnika parandamiseks – grupid on löödud kaheks ning pooled mängijad tulevad ühel päeval kohale pool tundi enne trenni, pooled mängijad teisel päeval. Need 30 minutit enne ühistrenni algust harjutataksegi ainult tehnikat, misjärel alustatakse põhilist treeningut koos võistkonnaga, kus saab intensiivsust üleval hoida.“
Grauberg meenutab oma noorusest väga hea sõnaga ka tänapäevast tänavajalgpalli ehk linnaruumi kerkinud „puurides“ mängimist. „Lõunamaalased ongi seetõttu tehniliselt paremad, et nad mängivad väga palju tavatreeningu kõrvalt sellistel väljakutel ja saavad rohkem tehnikakorduseid. Meie peamegi oma keskkonnas leidma lahenduse – tegelikult on nende puuride näol ju võimalus olemas. Kui olin noorem, siis elasin ühes kandis Rauno Sappineniga ja käisime kogu aeg koos puuris mängimas. Mina küll nii tehniliseks kui tema ei saanud, aga julgen öelda, et suur osa tema edust on tulnud tänu sellele, et ta käis igal vabal hetkel Kotka staadioni juures mängimas. Paraku on see puur sealt tänaseks maha võetud, mis on muidugi jama…“
