Eestlane, kes on joonud Euroopa meistrikarikast šampust

 (1)
_MG_0347
U19 jalgpallikoondis võitis Tallinnas EM-i.Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Mõelda vaid – kes ei tahaks elada ühes hotellis koos maailmakuulsate jalgpallitähtedega, nendega nalja visata, juttu puhuda ning ehk isegi ennast võistkonna liikmena tunda? Iga kord, kui mõni välisvõistkond Maarjamaad väisab, saabki üks eestlane tiimi saatjana selle võimaluse.

Võistkonna saatja ehk ingliskeelse nimetusega team liaison officer (TLO) peab hea seisma selle eest, et jalgpallivõistkonnal oleks võõras riigis suhtlus võimalikult hästi ära korraldatud: sisuliselt on saatja võistkonna kohalik esindaja.

„Saatja on teatud määral sillake meile külla tuleva võõra kultuuri ja kohalike kommete vahel,“ selgitab Eesti vutiliidus noortekoondiste ja saalijalgpalli koondise mänedžeri ametit pidav ning TLO tööd aastaid teinud Ljubov Lobõševa. „Just sellepärast on väga hea, kui lisaks erialastele teadmistele-kogemustele ehk jalgpalli mängimise-korraldamisega seotud küsimustele omab saatja ka laiemaid kultuurilisi ja psühholoogilisi teadmisi, kuna oma töös peab ta arvestama kultuuridevaheliste erinevustega.“

Lobõševa lisab, et stressitaluvus on saatja töös ülitähtis, sest alati ei pruugi see töö olla lust ja lillepidu. „Lisaks jalgpalli meeldivale osale ehk mängule endale tuleb sisse ka mängijate vigastusi, mille tõttu peab nendega vahepeal päris pikka aega haiglas viibima. Samuti võib ette tulla, et võistkond vajab abi uue reisi korraldamisel või isegi uute isikut tõendavate dokumentide vormistamisel, kui need ära kaovad.“

Seotud lood:

Esimene kord saatjana viis Euroopa meistriks

Praegu Tartu Tammekas U21 meeskonna peatreenerina töötav Marti Pähn on võistkonna saatjaks olnud ühe korra, aga seda tõeliselt erilisel puhul: nimelt oli ta 2012. aastal Eestis toimunud U19 EM-finaalturniiril abis Hispaania koondisel, kes mäletatavasti lõpuks Lillekülas ka Euroopa meistriks krooniti.

Marti Pähn Foto: jktammeka.ee


Pähn meenutab kaheksa aasta tagust aega heldimusega. „See oli minu jaoks väga äge kogemus! Kui mõelda, millised treenerid ja mängijad seal võistkonnas olid… Eestis ei ole selliseid sündmusi väga palju toimunud ja oma tegemiste kõrvalt ei ole ka palju võimalusi tekkinud, aga mul on väga hea meel, et selline võimalus tookord avanes ja ma sellest kinni haarasin. Tippkoondise telgitaguseid ja köögipoolt oli väga huvitav näha.“

Saatjana viibis Pähn Hispaania koondise juures alates nende Eestisse saabumisest kuni lahkumiseni. Kuna turniir osutus hispaanlastele võidukaks, kujunes aeg mitme nädala pikkuseks ja Pähna ülesanded mitmekesiseks.

„Suures plaanis sai tehtud kõik, mis vaja. Selline töö oleneb palju sellest koondisest, kelle juurde satud: kõigil on erinevad nõudmised, soovid ja harjumused. Näiteks toona pakuti kõigile turniiril osalenud meeskondadele kultuuriprogrammi – Hispaania koondis aga ei tahtnud millegi sellisega tegeleda, sest nemad tulid Tallinnasse tiitlit võitma. Nende jaoks olid trennid, mängud ja puhkus,“ meenutab Pähn.

Meeskond hoolis minust ka: kuigi mulle olid UEFA poolt riided ja varustus olemas, andsid nad mulle kohe selga Hispaania koondise vormi, mis jäi mulle endale. Turniiri lõppedes sain ka ühe nende mängusärgi, kuhu kõik olid oma autogrammi peale pannud.
Marti Pähn


„Neil olid küll omad kokad kaasas, kuid vahel oli mul vaja linna peale oliiviõli otsima minna. Samuti aitasin kõrgeid ametnikke vastu võtta. Turniiri ajal vahetus neil vigastuste tõttu kaks mängijat – läksin siis pärast mänge nendega ja võistkonna mänedžeriga haiglasse kaasa, kus korraldati tunni ajaga kõik vajalik. Kojusaadetud mehed tuli seejärel lennujaama korraldada, lisaks asendusmängijad sealt peale korjata. Minu ülesandeks oli ka trenni ja mängudele mineku koordineerimine ja muud jooksvad küsimused.“

Pidu käis juba mängule sõitvas bussis

Sealjuures puutus Pähn küllaltki tihedalt kokku ka mängijate ja treeneritega, mitte ainult delegatsiooni juhtidega. „Mängijad olid ägedad ja sõbralikud ning vahel ikka vestlesime. See on nende kultuuris juba nii sees, et natuke small talk’i kuulub asja juurde. Mõne sõna sain vahetada ka toonase peatreeneri Julen Lopeteguiga, kellest sai hiljem A-koondise ja Madridi Reali peatreener. Kultuuride erinevust oli muidugi juba bussisõidust näha: kui Eestis oled tavaliselt harjunud vaikse ja rahuliku sõiduga, siis seal anti juhile kohe õige muusikaga CD-plaat näppu ja pidu võis alata. Teati, kuidas mängijates õige meeleolu saavutada.“

Mälestusväärset turniiri jäid Pähnale muu hulgas meenutama ka hispaanlaste dressid. „Meeskond hoolis minust ka: kuigi mulle olid UEFA poolt riided ja varustus olemas, andsid nad mulle kohe selga Hispaania koondise vormi, mis jäi mulle endale. Turniiri lõppedes sain ka ühe nende mängusärgi, kuhu kõik olid oma autogrammi peale pannud. Muide, see särk oli hiljem ühel Tammeka kodumängul auhinnaks ning leidis uue omaniku.“

Euroopa meistritiitlit sai meeskonnaga koos tähistada ka Pähn. „Olen ilmselt üks väheseid eestlasi, kes on saanud Euroopa meistrikarikast šampust juua!“ naljatab tartlane.

Suured võistkonnad ei pruugi alati olla meeldivad
Ljubov Lobõševa on enda sõnul teinud TLO tööd nii palju kordi, et ei mäletagi kõiki tiime, kelle saatjaks ta olnud on, ent mõned üldised jooned on siiski välja tulnud. „Kõige kergem on tööd teha meie naabrite ja mentaliteedi poolest sarnaste rahvustega. Siinkohal märgiksin, et endise Nõukogude Liidu inimeste mõtteviis, olgu nad kasvõi Tadžikistanist või Aserbaidžaanist, on meile lähedane. Lõunamaised inimesed on toredad ja soojad, aga pead kogu aeg valmis olema viimasel hetkel plaanide muutmiseks ja üleüldiseks nii-öelda kergemaks ellusuhtumiseks,“ räägib Lobõševa ning toob välja ka paar huvitavat seika.

„Umbes seitse aastat tagasi korraldasin U19 sõprusmängu Katariga ja olin samal ajal ka nende saatja. Raskusi oli palju: alates sellest, et nad üldse ei tahtnud mind aktsepteerida ei nende abilise ega ka mängukorraldajana, ja lõpetades sellega, et sain täiesti juhuslikult mängu toimumise õhtul (laupäeval) kell kümme teada, et nende äralend on järgmisel hommikul kell kuus, mitte õhtul kell kuus, nagu algul plaanitud oli. Kiiremas korras oli vaja muuta transporditellimusi, mille üle meie koostööpartnerid eriti rõõmsad küll polnud – etteteatamisaeg oli sedavõrd lühike, iseäranis nädalavahetuse kohta. Aga tulime olukorrast välja!“

Lobõševa märgib samas, et kuigi tavapäraselt on koostöö suurte tiimidega meeldiv, tuleb sisse ka erandeid. „Olen saatnud ka suuremaid ja nii-öelda tähtsamaid võistkondi ja üldine tagasiside nendega koostöö kohta on väga positiivne, kuna suhtumine töösse on sellistes võistkondades väga asjalik ja

professionaalne. Samas on aga erandeid, kus nende kontaktisik ei loo üldse kontakti, ei taha infot jagada, ei tee koostööd ja isegi ei esita oma meeskonna sõidu- ja treeninguplaani (see on miinimum, millel baseerub TLO töö, et tellitud transport ja treeningväljakud üle kontrollida).

Loomulikult on selles töös ka palju positiivsust, kuna lood uusi suhteid, tutvud uute inimeste ja erinevate kultuuridega. Nii sain näiteks mitu aastat tagasi Itaalia U16 koondise pereliikmeks! Nad käisid siin meie poistega sõprusmängu pidamas ning olin nii mängukorraldaja kui ka nende saatja. Nende sisedistsipliiniga oli mul probleeme, aga nad ise olid nii head, lahked ja lihtsad inimesed (kuigi nende taustajõududes oli mitu kuulsat mängijat), et mul oli kahju nendega hüvasti jätta.
Dirk Kuyt, ainus kohusetundlik
Jalgpalliliidus aastaid töötanud Kadri Jägel on võistkondade saatjana töötanud korduvalt. Üks omapärane juhtum meenub talle 2001. aastast, kui ta oli A. Le Coq Arena tegelikus avamängus (toimus päev enne Eesti ja Hollandi A-koondise mälestusväärset lahingut) Hollandi U21 koondise saatja.

„Toonase Hollandi U21 koondise kõige kuulsam mängija oli Dirk Kuyt, kellest sai Liverpooli tähtmängija. Holland võitis Eestit 5 : 0 ja pärast mängu soovisid hollandlased minna ööklubisse. Koondise treener pöördus minu poole ja küsis, kas oleksin nõus mängijatega koos ööklubisse minema ja neil nii-öelda silma peal hoidma. Enne minekut luges treener mängijatele sõnad peale, et kell üks peavad kõik hotelli tagasi hakkama tulema. Leppisime kokku, et saame kõik sel ajal ööklubi välisukse juures kokku ja hakkame koos hotelli minema. Mängijad kandsid kõik ühtemoodi ülikonda, millel oli Hollandi alaliidu logo peal – ma pakun, et nii mõnigi arvas, et tegemist on Hollandi A-koondise mängijatega, kellel pidi järgmisel päeval Eestiga mäng olema. Mängijad olid klubis väga populaarsed ja nautisid õhtut täiega. Kui kell hakkas üks saama, läksin mina kokkulepitud kohta mängijaid ootama, kuid ainus mängija, kes õigel ajal välja ilmus, oli Kuyt. Kõik teised otsustasid treeneri käsku eirata ja veidi kauemaks peole jääda. Läksimegi siis kahekesi tagasi hotelli, kus treener meid ees ootas. Millal teised mängijad lõpuks peolt koju jõudsid, ma ei tea. Järgmisel päeval oli kokku lepitud Keila SOS Lasteküla külastus ja kõik mängijad, kes õigel ajal ööklubist tagasi ei tulnud, pidid kogu oma võidupreemia SOS Lastekülale annetama!“

Jägel meenutab veel omapärast seika Leedu koondisega. „Hakkasime koondise bussiga hotelli juurest mängule sõitma, kui võistkonna treener mulle ühtäkki teatas, et mina nendega koos bussiga mängule sõita ei tohi. Neil olevat selline ebausk, et kui naine on mängule sõites bussis, siis see toob halba õnne. Nii ma pidingi siis mängule sõitma politseieskordiga.“
Kuidas põhjaiirlased eestlastele laulmist õpetasid
Endine A-koondislane ja praegu vutiliidus rahvajalgpalli osakonda juhatav Teet Allas toob välja seiga, mis juhtus Põhja-Iirimaa U17 koondise saatjaks olles.

„Sellest on meelde jäänud väga meeleolukas üritus: õhtu Tallinnas, kui nende treenerid ja abilised vanalinnaga tutvuma viisin. Vaatamisväärsuste järel jätkus õhtu nende seltskonna vapustava kontserdiga

ühes kenas vanalinna pubis, kus toimus mõne õlle toel spontaanne laululahing ja tuli välja, et me pole ainus laulurahvas. Pubi külastajad said ägeda emotsiooni ja elasid neile häälekalt kaasa. Põhjaiirlased näitasid sel õhtul oma tõelist kirge jalgpalli vastu ja laulmises panid meile ikka pika puuga ära!“ muigab Allas.

„Hiljem bussiga hotelli poole vurades arutati juba järgmisel päeval toimuva mängu taktikalisi nüansse ja oldi taas tõelised professionaalid. Nad näitasid mulle, et elu peab oskama nautida, aga samal ajal tuleb osata ka kiirelt ümber lülituda.“
Mängu asemel traumapunkti
Jalka toimetaja Kadi Parts on samuti mõnel korral võistkonna saatjana ametis olnud. Kõige markantsem juhtum ei ole tema puhul seotud saadetava võistkonna, vaid hoopis tema endaga.

„Olin Eestis toimunud sõprusturniiril Austria U17 tüdrukute saatjaks. Parasjagu oli turniiri viimane päev ning kaks mängu toimusid ühel ajal – see tähendas, et hotelli ees oli valmis neli bussi, et neli naiskonda õigetele staadionitele viia. Sagimist oli palju. Seisin parasjagu naiskonna bussi eesotsas püsti ja hakkasin klapptoolile istuma, kuid ei pannud tähele, et see ei olnud enam lahti – kuna bussiuks oli lahti, kukkusin bussist, selg ees, välja ja lõin pea valusalt vastu äärekivi ära. Alguses arvasin, et hullu pole, aga mulle kutsuti siiski kiirabi ja haiglas diagnoositi peapõrutus. Austerlased olid minu pärast väga mures, minu põhiline mure oli aga, et nemad õigeks ajaks mängule jõuaksid! Õnneks sai lõpuks kõik korda ning võistkond oli väga mõistev."
Futboliit (talgpall)