Eesti kõigi aegade jalgpallikoondis: A- ja B-rivistus

 (7)
Eesti kõigi aegade jalgpallikoondis: A- ja B-rivistus
Graafika: ajakiri Jalka

Eesti jalgpalli ümmarguse tähtpäeva puhul otsustasime uuendada 10 aastat tagasi koostatud meie kõige aegade A- ja B-koondist. Esimene sai ühe ja teine kaks uut liiget. Revideerisime ka meie kõigi aegade 11 palluri paremusjärjestust.

Eesti jalgpall saab 6. juunil 110aastaseks. Just sel kuupäeval 1909. aastal kohtus Lasnamäel kaks eestlastest koosnevat meeskonda: Meteor alistas Merkuuri 4 : 2. Kümme aastat tagasi koostas Jalka (6/2009) Eesti kõigi aegade A- ja B-koondise ning reastasime paremusjärjestusse 11 jalgpallurit läbi ajaloo. Koostöös spordiajaloolase Tiit Läänega otsustasime värske pilguga need üle vaadata. Muudatusi tegime minimaalselt.

Meie lähtekoht oli sümboolset koondist moodustades konservatiivne. Suhtume austusega kaugete aastakümnete kangelastesse, kelle tegude kohta kõnelevad meile statistika ja ammused ajalehelood ja meieni jõudnud suulised meenutused. Tänastel ja homsetel palluritel on kõik võimalused murda end kõigi aegade üheteistkümne hulka ja ükskord teevad nad seda nagunii. Esialgu piisab vaid Mart Poomi ja Ragnar Klavani kombel saada stabiilselt mänguaega mõnes tippliigas. Ühtlasi üritasime katta kõik olulised Eesti jalgpalli perioodid: esimene iseseisvusaeg kahe maailmasõja vahel, pikk okupatsiooniaeg ja aeg pärast taasiseseisvumist alates 1991. aastast. Esimest iseloomustas osalemine Pariisi olümpiamängudel 1924, kahe tsükli MM-valikmängud, tollastes oludes ülitähtsad Balti turniirid, maavõistlused, klubide mängud nimekate Kesk-Euroopa profiklubidega ja meie pallurite episoodiline osalemine nende rivistuses. Teise perioodi tippaastateks olid 1960 ja 1961, kui Tallinna Kalev edutati koos teiste liiduvabariikide esindusmeeskondadega kunstlikult NSV Liidu meistrisarja, et laiendada jalgpalligeograafiat. Kolmas periood hõlmab viimast 28 aastat koos MM-ja EM-valikmängudega ning meie pallurite mängimist välismaa klubides.

Seotud lood:

Kuna esile kipuvad ikka tõusma edurivimehed või ründava suunitlusega mängijad, on konkurents nendele kohtadele kõigi aegade parimaid valides ikka suurem kui kaitseliinis. Seepärast oli mõistlik jääda truuks WM-paigutusele väljakul. Nimetatud süsteemi võttis 1920. aastatel kasutusele Londoni Arsenali legendaarne treener Herbert Chapman (kellega koos töötas abitreeneri ja massööri rollis ka eestlane Albert Vollrat). Kui W-täht tõsta M-tähe peale, moodustub paigutus 3-2-2-3, mis ongi WM-süsteem. See annab võimaluse valida sümboolsesse koondisse vähemalt kolm ründajat ja kuni neli poolkaitsjat. Kaitsjaid on selles süsteemis kolm.

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga otsustasime A-koosseisus teha ühe muudatuse: Martin Reimi koha võttis üle Konstantin Vassiljev. Legendaarse poistemeeskonna Lõvid ainsaks esindajaks jäi nüüd Mart Poom. Taasiseseisvunud Eesti ajast on sümboolses koondises peale Poomi ja Vassiljevi ka Andres Oper, Raio Piiroja ja Ragnar Klavan. Annekteeritud Eestit esindab Ott Mõtsnik, kes kuulus 1970ndatel NSV Liidu noortekoondisse, ütles ära mitmele punaimpeeriumi kõrgliigameeskonnale ja kuulus nende haruldaste pallurite sekka, kelle pärast tuldi staadionile.

Tervelt pool A-koondisest kuulub aastatesse 1920-1940. Nemad viiekesi pidasid vastu ka viimase kümne aasta survele. Evald Tipner vajab kõige vähem tutvustamist, sest temanimelised on Eesti karikavõistlused. Tipner ütles ära välismaistele profiklubidele ja jäi truuks Tallinna Spordile. Teda kandis publik pärast mängu väljakult kätel ära nii kodus kui ka võõrsil.

Arnold Pihlak osales 1924. aasta Pariisi olümpial ja oli meie esimene jalgpalliproff, kui ta viibis 1928/1929. aasta hooajal mõned kuud Viini Austrias ja mängis koos tolle aja kuulsustega. Muu hulgas oli tema meeskonnakaaslaseks kuulus imemees Matthias Sindelar, kes keeldus pärast Austria allaneelamist Saksamaa poolt esindamast niinimetatud Suur-Saksamaa koondist. Sindelarist kirjutatakse palju tänapäevalgi, omil päevil oli ta tuntud selliste hüüdnimedega nagu jalgpalli Mozart ja Pabermees. Pihlak mängis samas satsis ka Karl Rappaniga, kes sai hiljem kuulsaks kui niinimetatud Šveitsi riivi looja - tegemist oli treener Rappani nime all tuntuks saanud kaitsesüsteemiga. Rappan oli austerlane, mängis ka koondises, kuid treenerina töötas peamiselt Šveitsis.

Richard Kuremaa skooris meie esimeses MM-valikmängu võidus (1 : 0) Turus Soome vastu ja mõlemal korral 1940. aasta legendaarsel maavõistlusel Läti vastu (2 : 1). Ta oli publiku lemmik, kes aitas muu hulgas Tartu Olümpial viia esimest korda ajaloos Eesti meistritiitel pealinnast välja (1939/1940). Tartus töötas ta tuntud ärimehe Jänese rõivaäris, kus poisikesed - hilisem ajalooprofessor Sulev Vahtre nende seas - tavatsesid teda piidlemas käia.

Leonhard Kass oli president Konstantin Pätsi lemmik. Kui Päts esimest korda riigivanemana Eesti koondise mängu külastas, kinkis ta Kassile portsigari. Kiisu hüüdnime kandnud pallur keerutas kõigi aegade esimeses MM-valikmängus Eesti ja Rootsi vahel 1933. aastal ühe värava vastaste võrku otse nurgalöögist. Ta mängis Tallinna külastanud profimeeskondade eest üksikuid mänge ja pärast sõda ka NSV Liidu meistrivõistlustel.

Eugen Einman oli silmapaistev kaitsja, kes tegutses sageli - eriti koduklubis Sport - ka ründajana. Eesti koondist esindas ta aastatel 1924-1935, olles selle pikaaegne kapten. Georg Siimenson lõi Eesti kasuks väravaid olulistes MM-valikmängudes Rootsi ja Saksamaa vastu, ka võiduvärava valitseva Balkani meistri Rumeenia vastu, ning esindas Eestit ka pärast II maailmasõda NSV Liidu meistrivõistlustel.

B-koondises on toimunud kaks muudatust. Sealt langes välja Tiit Kõmper, kelle koha võttis üle A-koondisest pudenenud Martin Reim. Heinrich Uukkivi pidi aga koha loovutama Joel Lindperele, kes tegi suurepärase karjääri peamiselt Norras ja USAs.

Eesti 11 parimat
Kohendasime ka meie kõigi aegade 11 parima jalgpalluri paremusjärjestust, kus on kolm uut nime. Siin tegi kõige suuremat revolutsiooni Ragnar Klavan, kes tõusis teiseks. Konstantin Vassiljev maandus tabelis seitsmendaks. Pole välistatud, et aeg annab tema tegudele hiilgust juurde ja ilma kordagi palli löömata hindame tema saavutusi mõne aja pärast veelgi paremini. Selle heaks näiteks on Eugen Einman, kelle otsustasime edutada 11. kohale. Tabelist välja kukkusid Martin Reim (8.), Georg Siimenson (9.) ja Eduard Eelma (11.).

1. (1.) Mart Poom
2. (–) Ragnar Klavan
3. (2.) Evald Tipner
4. (3.) Andres Oper
5. (4.) Arnold Pihlak
6. (5.) Richard Kuremaa
7. (–) Konstantin Vassiljev
8. (6.) Leonhard Kass
9. (7.) Ott Mõtsnik
10. (10.) Raio Piiroja
Futboliit (talgpall)