„Tänasel päeval kahjuks nii on. Kahjuks ütlen seetõttu, kuna olen ülimalt ambitsioonikas,“ tunnistas rõõmsameelne Voolaid.

Peatreener tõdes, et kohtumise eel oli arutlusel kaks erinevat mänguplaani. Lõpuks mindi seda teed, et rohkem pandi rõhku kaitsele. „Otsustasime natuke Voolaidi pragmaatilist poolt esile tuua. Mõtteid oli erinevaid. Üks mõte oli minna vabank, et ei ole midagi kaotada. Teine oli olla hästi ratsionaalne. Teatud kohtades see valik õigustas ennast. Me ei pääsenud ikka sellest, et meie värava alla läks lõpus tuliseks,“ rääkis eestlaste juhendaja valikutest ja nende tagajärgedest.

Voolaidi sõnul ta Valgevene surve pärast liialt ei muretsenud ning jälgis rahulikult mängu käiku. Mehe enda sõnul suudab ta läbi kohtumise rahulikuks jääda.

„Kolm-neli aastat tagasi oli erinevaid tundeid. Mulle tahetakse neid ikka külge kirjutada. Võiksin praegu särgi ära võtta, kuid kaenlaalused on jumala kuivad. Ma ei kuivatanud neid vahepeal,“ tõdes ta lõbusalt, et hirmuhigi voolama ei hakanud.

Väravavahi valimisel tehti sel korral ilmselgelt õige otsus ning Sergei Lepmets vedas eeskujulikult välja. Matvei Igonen peab oma võimalust veel ootama. „Mardi (väravavahtide treeneri Mart Poomi) sisetunne ütles, et mehisem mees peab täna väravas seisma. Matveil on veel natuke minna. Aega on. Küll tulevad ka tema momendid. Ta ei pea kaua ootama,“ lubas Voolaid.

Kohtumise järel avaldas peatreener muuhulgas, et väljakul ootab ta nüüdsest mängijatel suuremat otsustusvõimet. „Kostja (Konstantin Vassiljev) näitas ka kätega kaaslastele, et rahu. Väljakul olevad liidrid peavad tunnetama mängu käiku. Meie treeneritena toetame. Mängijad peavad ise otsuseid vastu võtma. Mina vaatan, kuidas mängijad reageerivad,“ avaldas Voolaid, et viimasel ajal on tehtud samme mängijate omavastutuse suurendamiseks. „Valgevenel oli rohkem tuli takus. Kodupubliku pinge ja nende meedia tulistab neid nüüd korralikult. Mõtlesime küll, et võiks ju Valgevenele sahmaka ära panna, kuid vähemalt saime ajaloolise negatiivse punktiskoori ära muuta.“

Teadupärast ei olnud Eestil 2020. aasta EM-valiksarjas veel ühtegi punkti ning meid ähvardas teistkordselt punktita jäämine. Viimati juhtus see 1996. aasta EM-valiksarjas.

„See on vaimselt tähtis. Kutid panevad maksimumi välja. Kõik jooksid end kaltsuks ja vahepeal peab saama ka sellise tunde kätte, et viik käib ka. Ma ei lase neil aga riietusruumis õnnelikud olla,“ rääkis Voolaid tiimi valdavatest tunnetest.