"Mul oli treenerina väga hea meel näha esimesel poolajal võistkonna reaktsiooni kahele väravale. Me ei pugenud kaevikusse, vaid jätkasime nagu tõeline meeskond. Teisel poolajal ei tulnud väsimuse ja pinge all enam keha kaasa ja kui see juhtub, läheb ka pea kaotsi, tulevad sisse koolipoisi eksimused, tehakse lollusi. Täna paraku nii oligi. Teatud hetkedel olid Karol [Mets] ja Joonas [Tamm] näoga minu poole ja ma nägin, et nad otsivad kaaslasi. Nad ei taju, kui ohtlik see on, kui nad hakkavad palliga purjetama. Vastased passisid neid momente ja olid valmis neid karistama. Kaks-kolm väravat tulid enda jamade pealt. See ei tulnud sellest, et nad distsipliinist kinni ei peaks, vaid nad olid lihtsalt omadega nii läbi," rääkis Voolaid Eesti ajakirjanikele.

Jätkuvalt on Eesti koondisel probleeme suurte vastu mängides tsenderduste kaitsmisel. Voolaid kirjutab selle tasemevahe arvele. "[Ronald] Koeman tõenäoliselt ei pea De Ligti ja Van Dijkiga väga palju tsenderduste kaitsmisest rääkima. Van Dijk ütleb näiteks Saksamaaga mängus: "Hea küll, seal on Werner, küll ma temaga hakkama saan, sa ei pea mulle seda õpetama." Me ei saa ka Joonasele või Karolile otseselt öelda, kuidas nad peavad tsenderdusi kaitsma, vaid selgitama, kuidas nad leiaks õiged vastased üles. Ühel hetkel, kui pall õhus on, teevad kolm-neli mängijat risti liikumisi. Mihkel [Ainsalu] on Akega õhuvõitluses, põrkavad õlgupidi kokku, aga Premier League'i vend suskab selle ikka peaotsaga ära. See on paratamatus. Mis võluvitsaga peaks Mihkel löödud olema, et ta Ake seal kastis pikali lükkaks? Eks kasti lennutatud tsenderdused ole sada aastat efektiivsed olnud ning on jätkvualt üks raskemaid asju kaitsemängijatele takistada," lausus Voolaid.

Peatreenerile valmistas rõõmu, et tema mängijad oskavad üha enam valida, millal tulla surve alt välja lühikeste söötudega ja millal pika palliga ründajaid otsida, kuid annab endale aru, et selle paremaks mõistmiseks läheb veel aega.

"Ma ei ole nii roosade prillidega, et ütlen, et see on Karel Voolaiu jalka ja see toimibki 90 minutit. Aga mängijad peavad saama signaali, et on okei niimoodi mängija ja neid episoode jalgpallis valida. Kui vastane paneb meid surve alla, siis peame hambaid krigistades üksteise lähedale kokku suruma, rusikad peos võitlema ning kui tekib jälle hingamisruumi, siis vastavalt reageerima. Kui me seda võimalust ei kasutaks, siis ma ei tea, mismoodi me jõuaks pikka palli lüües ja sellele järgi joostes lõpuni mängida. Kuigi ka see on meie strateegias sees. Nad lihtsalt valivad hoolega, kas nad raiskavad Erikule selle pika palli ette või mitte. Täna oli kõike - nii kontraid kui ka positsioonimänge. Nüüd on vaja lollustest lahti ja füüsiliselt tugevamaks saada."

"Kas seda tehakse sinuta või ilma," kõlas jätkuküsimus. Voolaid: "Ei tea, kas see ongi küsimus treeneritele. Ma ei saa juhatuse eest vastata. Ütlesin juba välkintervjuus, et ma poleks seda tööd vastu võtnud, kui ma pikas perspektiivis ei usuks ma võimetesse võistkonnale midagi anda. Mul on jätkvualt see soov olemas. Aga otsustajad on teised inimesed."

Oma usust Eesti koondis paremaks muuta edasi rääkides ütles Voolaid: "Tugevate vastastega mängides oled tihti teelahkmel: kas lööd käega ja ütled, et pole midagi teha - mängigu Hollandi vastu kes tahes, tal ei ole varianti. See pole nii. Ma ei läheks lennukile ega valmistaks mängijaid treeningul ette, kui ma ei usuks sellesse. Ma tean, et ühel heal päeval see sähvakas jälle tuleb. Et saada neid rohkem, tuleb uskuda sellesse, mida teed. Olen ka noortekoondistega töötades uskunud, et me võime suurtele raskusi tekitada. Tegelikult on Läti ja Leedu need kõige peamised, kellest peame konstantselt paremad olema. Kipume end võrdlema väga kauge eliidiga. Aga neid vahepealseid oli selles valiktsüklis ainult Valgevene. Põhja-Iirimaa on ikkagi eliit jalkamaa. Kõikidest gruppidest need kaks tagumist on meie päris mõõdupuud. Aga nendega me ei saanud kuus-seitse korda rinda pista, et öelda, et me ei saanud nendega hakkama."

Voolaid lisas, et töötab edasi mõttega, nagu jääks ta ka pärast detsembrit peatreeneri ametisse. "Kui tagasi läheme, ootavad meid koosolekud ning mängijatega suhtlemised. Mingil hetkel on vaja tellida lennukipiletid, et Madisele (Madis Vihmannile - toim) või kellele iganes külla sõita. Oma mõtetes töötan kogu aeg edasi. Ma ei lülita ennast välja," sõnas ta.