Aivar Pohlak näeb uuel Rahvuste liigal palju plusse, aga ka ühte miinust
Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak selgitas Delfi palvel sel nädalal Kasahstanil iga-aastasel UEFA kongressil vastu võetud Rahvuste liiga vajalikkust ja kasulikkust.
Enamus sõprusmänge asendama hakkav turniir käivitub pärast 2018. aasta MM-finaalturniiri ning läbi selle tagatakse neljale meeskonnale koht 2020. aasta EM-finaalturniirile, mis toimub esmakordselt 13 erinevas linnas üle Euroopa.
Kasahstanis hääletasid Rahvuste liiga poolt kõik 54 UEFA liikmesriiki. Eesti jalgpalliliitu esindasid sel kongressil peadirektor Tõnu Sirel, peasekretär Anne Rei ja juhatuse liige Tarmo Lehiste.
Kui kaua Rahvuste liiga üle vaagiti, enne kui nüüd Kasahstanis otsusele jõuti? Millistelt aruteludelt Eesti jalgpalliliit osa võttis?
Asja valmistati ette 2013. aasta algusest ja esimest korda tuldi projektiga välja septembrikuus Dubrovnikis toimunud Euroopa jalgpalliliitude tippjuhtide ühisel nõupidamisel. Toona oli projekt veel toores ja tasakaal Rahvuste liiga ja kvalifikatsioonimängude vahel paigast ära. Eesti Jalgpalli Liit oli kõnealusel üritusel aktiivsete kõnelejate hulgas, samuti olime initsiatiivikad nende põhimõtete nimekirja koostamisel, mida peaks uue võistluse ellukutsumisel kindlasti silmas pidama. Tollest ajast tänaseni olen käinud kõnealuse teemaga seoses UEFA-s arutelukoosolekutel kaks korda, viimati eelmise nädala keskel. Kasahstanis sai projekt heakskiidu juba formaalselt ehk siis eelnevalt olid kõik detailid hoolikalt läbi arutatud ja rahvuslikke alaliite rahuldav vorm saavutatud.
Kui tulised need arutelud või olid? Kas oli üldse varianti, et mõni liikmesriikidest hääletaks selle vastu?
Septembrikuine arutelu Horvaatias toimus neljas grupis, neist kahes rahulikumalt ja kahes suhteliselt tuliselt. UEFA president Michel Platini on korduvalt rõhutanud, et tahab olulistes küsimustes saavutada absoluutse üksmeele ehk siis iga rahvuslik alaliit peab olema lõplikult vastu võetava plaaniga päri. Pean seda oluliseks põhimõtteks, aga selline lähenemine eeldab ka rahvuslikelt liitudelt asjalikku ja tarka käitumist - sisuliselt on igaühel veto õigus, mida ei tohi kasutada jonnimiseks või primitiivse poliitika ajamiseks.
Kui selge see turniiri formaat hetkel on? Milles veel kokku leppimata on jäänud?
Formaat on täpselt paigas ja kokku lepitud. Kuigi kõneleme perioodist, mis algab nelja aasta pärast, oli tähtis praegu kõik detailid kokku leppida, sest asja korralik käivitamine võtab aega.
Miks on Rahvuste liiga Eestile kasulik? Miks Eesti jalgpalliliit seda toetas?
Keskmisest väiksematest alaliitudest oli Eesti üks väheseid, kellel polnud probleemi maavõistluste kokkuleppimisega. Ala ühtlane areng aga nõuab, et kõik rahvuskoondised oleksid võrdselt aktiivsed ja selleks kindla süsteemi loomine on hea ehk siis kuigi meil endal polnud kõnealusega muret, peame mõtlema ka suure pildi üle. Lisaks jääb igal aastal paar võimalust maavõistluste pidamiseks ja see meid rahuldab. Puhalt enda vaatevinklist rõhutaksin liigasüsteemi tõusmise ja langemisega kaasnevat dünaamilist põnevust, märkimata ei saa ka jätta Rahvuste liiga stabiliseerivat mõju valikmängude teleõiguste tsentraliseerimisest lähtuvale rahavoole.
Huvitav on Eesti Rahvusringhäälingus toimuva taustal märkida ka, et jalgpalli sotsiaalsed, ühiskondlikud ja majanduslikud seosed muu ühiskonnaga on teinud sellest alast sedavõrd kõikehõlmava, et vajadus tekkis ka nö lisaprodukti järele. Kirjeldan seda selliselt - UEFA Meistrite liiga tõusis kiiresti televisiooni tooteks number üks, UEFA Euroopa liiga võttis teistelt spordialadelt viimasegi teleraha ja teise ringi kanalite eetriaja, loodud koondiste jalgpallinädal ehk siis tsentraliseeritud teleõigustega valiksari, mis käivitub septembrist 2014, võttis rahvuskoondiste tähenduses sisse Meistrite liigaga analoogse rolli -, aga hoolimata sellest on turul olemas ikkagi veel nö näljased telesuud, kes soovisid täiendavat toodet ja sellesse sobib uus turniir suurepäraselt.
Milliseid miinuseid te Rahvuste liiga kontseptsiooni juures näete?
Kui töötasime välja olulisi põhimõtteid, siis üheks neist oli vajadus tagada igale koondisele vähemalt 10 valikmängu, samal ajal survestasid osad suurriigid UEFA-t nõudmisega piirata valikmängude arvu tsükli kohta kuuele. Lõplikus projektis mängitakse 2020. aasta EM-valikturniir neljas kuueliikmelises ja kuues viieliikmelises grupis, mis tähendab, et 56% koondistest saavad 8 ja 44% 10 valikmängu. See on asi, millega me päriselt rahul ei ole, aga mõistlik kompromiss peab käima alati asja juurde. Ühtegi teist asja, millega me 100% rahul ei oleks, ei oskagi praegu oluliste nüansside poole pealt välja tuua.
Kui tõenäoliseks peate võimalust Eestil läbi selle 2020. aasta EM-finaalturniirile pääseda?
Rahvuste liiga tugevusgrupid komplekteeruvad meie järgmise nelja aasta tulemustest lähtuvalt ehk siis prognoosida, kes saavad meie kaaslasteks grupis, on võimatu. Mis puudutab finaalturniirile pääsemise võimalusi, siis loomulikult on praegu algav kvalifikatsiooniturniir sellisena suurima edasipääsuvõimalusega, aga 2020. aasta finaalturniir oma kahetasandilise kvalifitseerumise ja ühe lisakohaga lähtuvalt korraldajamaa puudumisest on kindlasti vähemalt samaväärne. Samas peab lõppvõistlusele jõudmiseks Eesti-sugune koondis siiski ennast ületama, millega peavad liituma mitte parimad päevad meie vastaste jaoks. Ärgem unustagem, et oleme siiski Mandri-Euroopa väikseim rahvusriik, aga teistpidi on mõistagi hea, et oma unistustes kujutame ennast suuremaks.
