Aivar Pohlak: kui 11 eestlast istuks Inglismaa esiliigas pingil, poleks sellest koondisele suurt tolku
Millal muretsetakse lõpuks A. Le Coq Arenale korralik tabloo? Kuidas üldse lubatakse meie esindusstaadionil korraldada rahvusvahelisi võistlusi, kui ei ole võimalik jälgida jooksvat mänguaega?
Jooksvat mänguaega pole võimalik näha enamikel maailma staadionitel ehk siis see ei kuulu nende asjaolude hulka, mis määravad staadioni rahvusvahelise tunnustuse.
Tabloo, mis näitaks lisaks seisule ja kellale ka videopilti, tekib meie esindusstaadionile üsna pea, mille all pean silmas paari lähiaastat. Suurematel mängudel (Eesti – Itaalia, Eesti – Venemaa, Eesti – Inglismaa) on selline tabloo ajutise lahendusena ka olnud, aga tõsi, statsionaarne tabloo oleks mõistagi parem.
Ega külalisvõistkondade esindajad ei ole seni kurtnud, miks Lilleküla külalisvõistkonna fännide tribüünil katust ei ole? Ja miks ei ole? Kui pikk on Lilleküla staadioni oodatav eluiga kui ta sellises pooleldi valmis olekus loodusjõudude räsida on?
Ei, keegi pole kurtnud. Lisaks tuletaksin taas meelde, et A. Le Coq Arena saab pidevalt välismaa spetsialistide käest kiidusõnu ja ta ei saa mitte rohkem loodusjõudude poolt räsida kui enamik maailma staadione.
Staadion ei ole teatrisaal - piltlikult öeldes peab jalgpallihulludel seal olema võimalus mängude raames end välja elada ja seetõttu nad üldises plaanis lihtsate betoonehitistena ka valmis tehakse. Tõsi, kui arvestada meie ambitsioone suurürituste korraldajana, siis vajab A. Le Coq Arena kahtlemata edasiarendust nii publikukohtadelt, teenuse tasemelt kui ka ilmastikukindluselt, mida juba eespool korra mainisin.
Igavene küsimus - millal saame vähemalt ühe korraliku täismõõtmetega sisehalli, kus ka vähemalt pooletuhandele pealtvaataje ruumi, kus tasemel kunstmuru ja saaks pidada ka märtsis meistriliiga mänge?
Jalgpalliliidu juhatus on otsutanud ehitada sellise halli hiljemalt aastal 2013. Igaks juhuks lisan, et hall on mõeldud tippjalgpalli treeninghalliks ja kuigi seal saab olema ka ca 800-kohaline tribüün, on see mõeldud siiski treeningmängude publiku tarvis ja Eesti meistrivõistluste mänge seal pidama pole plaanis hakata. Jalgpall on oma olemuselt siiski välisspordiala ja selleks, et Eesti meistrivõistluste mängud saaksid toimuda ka varakevadel ja hilissügisel heades tingimustes, plaanime pigem kaasaegsete kunstmurustaadionite arengut. Nii näiteks on praeguse plaani järgi lubatud aastast 2014 varakevadel ja hilissügisel Meistriliiga mänge pidada ainult soojendusega kunstmuruväljakutel.
Ütlesite kaks aastat tagasi,et kohe hakkab EJL turundusosakond tegelema meistriliigaga. Tänaseks pole tulemusi kusagil täna, turundusjuht Happel vist üldse kodumaal tagasi. Miks nii läks?
Turundusosakond tegeleb Meistriliigaga tõepoolset aktiivselt. 2011. aastal on 31 Meistriliiga mängu otseülekandes TV6 ekraanil ja internetis, voorude eelreklaamid jooksevad TV3 ja TV6 ning venekeelsete 3+ ja RTR Planeta ekraanidel, raadioreklaam Star FMis ja Power Hit Radios, ajalehereklaam Postimehes, eraldi küljed on Meistriliigale igakuiselt ilmuvas ajakirjas Jalka ning Sportland Magazine'is ja Estonian Airi väljaandes In Time. Eesti suurima kuulajaskonnaga raadiojaama Vikerraadio eetris on igal esmaspäeval märtsist kuni novembrini juba traditsiooniks saanud jalgpallisaade Vutimehed. Siia lisandub reklaam internetis.
See teeb kokku ca 3900 reklaamikorda - mitte kunagi varem ei ole Meistriliigat nii suures mahus reklaamitud. Siia lisandub muidugi iga klubi individuaalne töö, mis paisutab selle numbri palju suuremaks.
Sel aastal loositakse Meistriliiga publiku vahel välja ka neli hinnalist auhinda: reis kahele Lõuna-Ameerikasse, reis kahele Sloveeniasse, reis kahele Liechtensteini ning peaauhinnana uhiuus maastur Dacia Duster. Inimeste paremaks informeerimiseks trükiti 25 000 Meistriliiga taskukalendrit.
Seda on kahtlemata omajagu, kuid paraku ei saa oodata tulemust välk ja pauk. Väidan, et Eestis jälgib Meistriliigat ja on välja valinud enda jaoks sümpaatse klubi juba suur hulk inimesi, paraku on nende staadionile toomine äärmiselt keeruline.
Happel on endiselt jalgpalliliidu juhatuse liige ja pole Eestist lahkunud.
Mis saab Levadiast? Klubi on pankrotivara hulgas ja kas see võib tähendada ka hingusele minekut? Kuidas on võimalik, et FC Levadia sai käimasolevaks hooajaks litsensi olles samal ajal pankrotistunud ettevõtte pankrotipesas?
Jalgpalliliit püüab teha kõik, et FC Levadia saaks klubina jätkata ja lisaks on pankrotivaraks olemine hoopis midagi muud kui pankrotis olemine. Jalgpalliliit peab tegutsema jalgpalli huvides ja seda me ka teeme, eriti arvestades asjaolu, et FC Levadia on panktrotivara hulgas eelkõige sellepärast, et klubi asutajaks on panktrotis ettevõte ja ettevõte on andnud klubile baasi väljaehitamiseks laenuks mõnikümmend miljonit krooni.
Kas te ei arva, et Eesti kohalik jalgpall on jäänud täiesti vaeslapse rolli võrreldes sellega, mis toimub Eesti koondise ümber? Millist perspektiivi te näete Eesti Meistriliigas ja kui suurt rolli mängib see koondise edaspidises edus?
Kahtlemata ei ole klubijalgpall vaeslapse osas, ta on kogu aeg olnud sarnases või isegi halvemas seisus, ometigi on see seisund normaalne, sest klubisid ehitatakse üles selleks kõige ebasobivamal ajastul ja oleks äärmiselt rumal uskuda, et Eesti iseseisvuse taastamise järel oleks pidanud kohe tekkima klubide arenguks ideaalne ühiskondlik ja majanduslik taust.
Ometi klubid arenevad, nende jalgpalliline tase tõuseb, noormängijate hulk ja nende ettevalmistamine paraneb ja see paneb ka koondise tuleviku heasse valgusesse. Koondise tulemused omakorda muudavad kindlasti ja just pikas perspektiivis õhkkonda soodamaks ka klubide jaoks - tuleb olla lihtsalt kannatlik ja teha päev-päeva järel oma tööd, nagu seda on seni tehtud. Rõhutan, et kõik tänased koondislased on oma karjääri alustanud Eesti Esiliigast või Meistriliigast, mis tähendab, et Eesti tippliigade näol ei ole mitte kuidagi tegemist mõttetute võistlustega.
Kui võrdleme end Läti ja Leedu klubijalgpalliga, siis võime julgelt öelda, et rahulik ja samm-sammult toimunud areng on meid lõunanaabritele juba üsna kannule aidanud ja asjaolu, et Läti ja Leedu klubidest on hooti käinud läbi suur vene raha, on teinud mitte head, vaid halba.
Kas Itaaliaga mängus kohtuniku poolt määramata jäänud kindel penalti võib saada saatuslikuks meie pääsul EM-ile? Kui eeldada, et realiseeritud penalti puhul oleks seis 2:0 olnud ja Itaalia sealt august enam välja poleks tulnud. Tabeliseis oleks ka hoopis teine, Eestil 10 punkti.
Mõistagi võib see saada saatuslikuks, paraku on see objektiivne. Pean silmas asjaolu, et ka kohtunike jaoks peab Eesti koondis saavutama autoriteedi ja küllap võime väita, et Serbiaga mängus mõnes mõttes see nii juba oligi.
Kas te arvate, et Eestil on võimalus pääseda EMi finaalturniirile? Miks teevad kohtunikud tihti eestlastele liiga (nt. Itaaliaga mängus ja Serbiaga mängus - jäeti andmata selge penalti käega mängimise eest)?
Võimalus finaalturniirile pääsemiseks on kahtlemata olemas, aga küllap on niigi, et mida rohkem me sellest kõneleme, seda teoreetilisemaks see jääb. Pigem peaksime võtma asja mäng-mängult ja kui pärast teised meie eest punktid kokku loevad, siis selgub mitmendana grupi lõpetame.
Mis kohtunikesse puutub, siis karjuvat ebaõiglust ma ei näe, kuigi tõsi on, et sümpaatiat meie suhtes võiks rohkem olla, kuigi samas on selge, et see sümpaatia tuleb võita hea mängu ja sportliku käitumisega.
Kuidas Sloveenia, meist napilt suurem riik, saab hakkama sellega, et on maailma tasemel jalgpallimeeskond ja korvpallimeeskond? Kas Eesti, vähemalt jalgpalli osas, jõuab ka kunagi sinna? Mida selleks muutma peab?
Kõigepealt, sloveenid nagu kõik lõunaslaavlased kujutavad endast nii füüsiliselt kui ka vaimselt üht ideaalsemat sportlase tüüpi ja seda just pallimängudes - nad on füüsiliselt tugevad ja neil on võitluseks sobiv mentaliteet, nad on hästi koordineeritud jne.
Küsimuse teisele poolele vastaksin nii: muuta pole vaja midagi. Kui me tunnistame, et Eesti jalgpall on läbi teinud tohutu arengu ja vaatame kasvõi seda, et võtsime ülitugevalt Serbialt 4 punkti 6st võimalikust, siis peaks olema küllaltki lihtne taibata, et oleme arendanud enda jaoks õigeid aspekte, et eestlase füüsise ja iseloomuga edukaks saada ja peame lihtsalt jätkama valitud teel.
Jah, kahtlemata, kuigi selliste mängude loetelu hakkab muutuma pikemaks ja läbi selle saab valikute tegemine olema keerulisem, mis on kahtlemata ainult meeldiv asjaolu.
Arsene Wenger on öelnud, et õnne osa jalgpallis on null, võidab alati meeskond, kes on kokkuvõttes paremini valmistunud. Milline on Teie arvamus selles osas?
Selle väljendi tähendus on puht filosoofiline, sama hästi võin Wengeriga nõustuda, aga väljendada ka näiliselt vastupidiselt - õnn hakkab mängima alati tugevama ja paremini valmistunud meeskonna kasuks - ja need mõlemad tähendavad tegelikult sama asja.
Kas oled nõus hr Pohlak, et Eesti on läinud jalgpallis Läti teed. Kunagi st 10 aastat tagasi paljud eestlased ütlesid, et meil on vähemalt oma koondis, kus mängivad üksnes eestlased, aga Läti jalgpalli koondis, no seal ju üle poole venelased. Tean, et ca 10-12 aastat tagasi olide teie venelaste vastu, et neid võtta koondisse ja Eesti eest olid väljakul 100% eestlased. Tänaseks teame, et ilma venelasteta pole jalgpallis meil tulevikku - kahjuks või õnneks.
Kindlasti ei ole Eesti läinud Läti teed, sest Läti koondises mängib ka neid mittelätlasi, kellele on Läti kodankondsus antud vaid koondise esindamiseks ja Läti koondise töökeel on vähemalt periooditi olnud vene keel ehk siis ligikaudugi mitte kõik Läti koondislased ei valda läti keelt.
Eesti jalgpalli uue ajaloo esimestest aastatest peale panime paika väga selge põhimõtte, et Eesti koondist esindav mängija peab lisaks kodakondsuse omamisele osakama suhelda ka eesti keeles, kuna arendame jalgpalli kultuuripõhiselt ja keel on teatavasti kultuuri kandja. Siit lähtub ka seletus 10 aasta tagusele olukorrale, mil mitte mina ei soovinud näha koondises venelasi, vaid enamik venelastest mängijaid ei olnud võimelised suhtlema eesti keeles (või polnud neil lisaks sellele ka Eesti kodakondusest, näiteks Andrei Borissov ja Sergei Bragin). 80-ndatel sündinud venelastest jalgpallurid said selle sõnumi varakult kätte ja need, kellel oli soov koondisse jõuda, omandasid ka keele.
Kuhu teie arust võiks eesti tõusta FIFA reitingus aasta lõpuks? Kas oleks realne 50 hulka tõusta?
50 hulka tõusmine ei ole pigem reaalne. Kuna loeb ainult tulemus ja Eesti-suguse meeskonna jaoks võib ka väga hea mängu juures olla selleks viik või kaotus, siis on praktiliselt võimatu tabelikohta ennusstada. Kahtlemata on meeldiv jälgida tõusu FIFA tabelis, aga tabeli vaatamist ei tohi võtta liiga tõsiselt ja seda ei tohi seada primaarseks - kui koondis areneb, siis varem või hiljem oleme ka tabelis tugeval positisioonil.
Kas Eesti võit Uruguay üle oli juhus või on Eesti tõesti suure tõusu teinud kui arvestades ka Serbiaga mänge? Kas Eestis noori mängijaid ka on, kes võiks teha superkarjääri Euroopa tuntumates klubides?
Kahtlemata on Eesti koondis teinud läbi korraliku arengu ja arutada näiteks selle üle, kas ilm mõjutas tulemust meie kasuks, on sama mõttetu kui olnuks näiteks tunamulluste Hispaania ja Türgiga võõrsil peetud välikmängude järel õigustada kaotusi harjumatult kuuma ilmaga. See kõik käib jalgpalli juurde.
Nooremate mängijate peale vaataksin pigem mitte selle pilguga, et kes neist võiks teha säravat karjääri teleekraanil nädalast nädalasse nähtavates klubides, vaid nii, et meil on nii ajaloo parim A-koondis, ajaloo parim U-21 koondis kui ka ajaloo parim U-19, mis tähendab, et lähiajal peaks konkurents A-koondisse ainult kasvama.
Vaadates klubisid, kus mängivad meie parimad pojad ja nende taset Euroareenil tekitab küsimuse- kas meie ässadel on valed agendid-abijõud, et nad peavad kusagil külmas Norras, kaugel Hiinas või ka Poolas punnitama? Kolm meest Inglise liigas oleks vast tegijam kui EM-i finaal!
Arvan tõsiselt, et meie koondislastel on väga head abijõud, paraku ei tohi unustada, kust me tuleme ja milline on olnud meie kui jalgpalliriigi tase ja kellega peame välisklubidesse pääsemisel konkureerima. Oleme liikunud edasi samm-sammult ja väidan, et jõukohases klubis pidevalt mänguaega saav jalgpallur on koondise jaoks väärtuslikum kui veidi üle jõu käivas klubis pingil isutv jalgpallur. Ja küllap on jalgpalli hästi tundev inimene nõus sellegagi, et just sellistes klubides meie jalgpallurid hetkel mängivadki.
Diskuteerida võib selle üle, kas Tarmo Kingil olnuks kasulikum jääda Ungarisse või istuda Middlesbrough's pingil - isiklikult arvan, et kõike tuleb proovida, aga kui kõik 11 Eesti koondislast istuks Inglismaa esiliigas pingil, poleks sellest koondisele kõige rohkem tolku.
Kas te ei arva, et EJL elab üle oma võimete? Rahaliselt ollakse ju kogu aeg jännis. Mõistan, et soovite Eesti jalgpalli väga kiiret arengut, aga samas kannatavad paljud selle taga. Kas on loota, et lähitulevikus EJL rahanduslik seis paraneb ja kohtunikele ei pea pikalt võlgu olema? Teie uus projekt kohtunikuna peaks veelgi teie silmi avardama, kui oluline on heade kohtunike olemasolu. Kuid vahel tundub, et paljudel kohtunikel kaob motivatsioon, sest tehakse tööd juba pelgalt missioonitundest. Konkreetne küsimus, kas on lootust, et asjad lähiajal paranevad või on see 5-10 aasta lõikes alles reaalne?
Mis kohtunikke puudutab, siis mõistagi ei ole jalgpalliliidu selline käitumine teadlik ja pigem seotud asjaoluga, et kohtunike tasude põhiliseks allikaks oleva klubide osavõtutasude laekumine on viimastel aastatel olnud väga kehv. Ometi on asjal teinegi pool - tuletan meelde, et maailma jalgpall on oma tugevuse saavutanud ajastul, mil jalgpallis tegutsemine oli vabatahtlik vaba aja sisustamise vorm. Tänapäeva Eestis tahetakse kõike teha raha eest ja oleme märganud, et kohtunikuks olemise materiaalsete tähenduste asumine teisel plaanil aitab kaasa õigete tüüpide kohtunikutegevusele truuks jäämisele - rõhutan, et see pole olnud teadlik käitumine, kuid oleme märganud, et see sellisena töötab.
Mis puutub majandamise viise, siis tõepoolest on jalgpalliliit harjunud majandama võimaluste piiri peal ja küllap on see ennast ala ülesehitamise perioodil ka õigustanud. Samas anname endale selgelt aru, et stabiilsesse arenguperioodi jõudmise järel peab sarnasesse seisundisse saama ka finantspoole. Praegusel hetkel loeme raha täpselt ette kuni 2017. aasta lõpuni ja ligikaudset pilti omame 5 aastat kaugemalegi. Majanduslikes tähendustes peaks stabiilne faas jõudma jalgpalliliidul kätte aastal 2015.
Selline on küsimusest lähtuv rahulik analüüs, aga ma tahaksin kindlasti lisada, et võrreldes teiste analoogsete organisatsioonidega on jalgpalliliit kindlasti olnud majanduslikus mõttes väga tubli.
