Juba neljapäeval Ungaris sai selgeks, et Eesti koondis langeb uue võistlussarja C-liigast välja. Enne turniiri seatud eesmärgist võidelda play-off’i viiva alagrupi esikoha nimel jäädi kaugele. Kas hindasime oma võimeid üle? Äkki tulnuks juba eos otsustada, et algav tsükkel pühendatakse järgmise põlvkonna koolitamisele ja noortele võimaluse andmisele? Eesti Päevaleht esitas need ja veel mitu küsimust Eesti jalgpalliliidu presidendile Aivar Pohlakule enne viimast mängu Kreekaga.

Analüüsi palun lõppevat Rahvuste liiga tsüklit. Kas enne selle algust välja hõigatud eesmärk võidelda play-off’i koha eest oli liiga optimistlik?

Rahvuste liiga üks ideid on anda väiksematele riikidele lisavõimalus suurturniirile kvalifitseeruda. Jah, me jõudsime C-tasandile viimasena ja olime kõige väiksema reitinguga C-liiga koondis, aga ka sellisel juhul oli ja on meie kohus üritada. Eesmärk oli optimistlik, aga ilma ambitsioonideta pole mõtet midagi teha.

Kreeka tuli 2004. aastal Euroopa meistriks, Ungari jalgpallitraditsioonid on võimsad ja Soome koondisel on pärast pikka-pikka mõõnaperioodi parim aeg. Muide, nende edu üle on mul tõeliselt hea meel.