Üsna kummaline oli kuulda Hyundai meeskonna bossi Andrea Adamo väljaütlemisi Ott Tänaku kohta pärast reedese päeva hommikusi kiiruskatseid: „Arvan, et Ott on lihtsalt väga aeglane. Peaksime sama rehvivalikuga liidritele (ehk Sebastien Ogier’le ja Elfyn Evansile) lähemal olema.” See kõlas justkui süüdistusena.
Toyota tiimi vastne pealik Jari-Matti Latvala, kes on kõige enam MM-rallidel startinud sohver, ütles ometi, et tema ei hakka Ogier’le selgitama, kuidas võidukihutamisi võita, sest maailmameistriks tulnu teab seda isegi. Äkki kehtib sama ekstšempion Tänaku puhul?
Kas Adamo tõesti arvab, et Tänakul tekkis motivatsioonikriis ja mees leidis ühtäkki, et tühja sest Monte Carlo esikohast ja MM-tiitlist? Kui Tänak tunnistas, et tundis end autos ebakindlalt, siis nii oligi. Ajad, mil ta kangelast mängides leidis end sealt, kus ei tahtnud olla, on ammu möödas. Teinekord tuleb kaotada lahing, et võita sõda, kuigi kadunud pole veel midagi, aga sellest hiljem.
Huvitav, kui raadioside tiimi ja sõitja vahel oleks lubatud, kas siis hõiganuks Adamo keset katset Tänakule: hei, kaotad nii ja nii palju, lisa gaasi? Ja Tänak lisanuks? Vaevalt.
Õhtul oli Adamo tõele märksa lähemal kui kuulutas: „Ott tegi, mis suutis meie autoga, mis polnud ilmselgelt sama konkurentsivõimeline kui teistel.”
Hakkaks, härra Adamo ehk sellest pihta, et teeks esiklaasi paduvihmaga läbipaistvaks. Monzas ei näinud Tänak midagi, kui ämbritega vett kallas ega näinud ka Gapi ümbruse mägedes.
Kuid mis oli, see oli, tähtis on, mis tuleb. Minna pole enam palju – kahe päevaga kõigest 111 km – kuid piisavalt, et kaardid ümber mängida. Esikolmiku vahed on Monte Carlo rallit arvestades väikesed: 1. Evans, 2. Ogier +7,4, 3. Tänak +25,3.
Olud on Gapi ja Monte Carlo ümbruse mägedes ennustamatud ja võivad muutuda ääretult keeruliseks – laupäeval on oodata lund, pühapäeval kiilasjääd. Piisab ühest kiiruskatsest, et... Näiteks Ogier kaotas 6. katsel jääl piruette tehes ja rehvi lõhkudes 34,7 sekundit ja me räägime Monte Carlo ralli vääramatust valitsejast.
Seega, nagu ütles üks tuntud Eesti poliitik: mäng ei ole läbi enne, kui paks naine laulab. Poliitik, tõsi, eksis, nagu poliitikule omane, sest seks ajaks oli laul juba ammu kõlanud ja ta ei väljendanud end ka kuigi korrektselt.
Niisiis: mäng ei ole lõppenud enne, kui Paul Rubensi maalidel kujutatud ümarkauniste vormidega daam Monacos häälepaelad valla lööb.
Lõpetuseks... Ei tahaks olla Vana-Rooma senaator Cato, kes iga kõne lõpus kuulutas: „Ceterum censeo Carthaginem esse delendam.” ehk „Ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.”, aga kordaks siiski eelmises kommentaaris öeldut: „Tundub, et Thierry Neuville tegi oma kauaaegset kaardilugejat Nicolas Gilsouli hüljates vea.”
