Tumesinine mälestus Subaru Imprezast
Mäletan, et poisikesena olin suur-suur rallifanatt. Oskasin peast nimetada kõiki tähtsamaid rallisõitjaid ja nende saavutusi. Colin McRae, François Duval, Petter Solberg, Harri Rovanperä, Marcus Grönholm, Carlos Sainz, Richard Burns, Tommi Mäkinen, Sébastien Loeb ja Markko Märtin olid kõik suuremal või vähemal määral iidolid, kes suutsid teha autodega suuri hüppeid ja ägedaid manöövreid. Rallisimulaatoritest mängud olid parimad kingitused, mida tahta. Subaru Impreza sinisest, kollaste tähtedega WRC-autost sai mehelikkuse sümbol ja lapsepõlveunistus (tahan siiamaani Imprezat ära osta, ehkki WRC-versioonist jääb raha puudu).
Kuid kurikuulus 2005. aasta hävitas rallifanatismi. Vähemalt, mis puudutas WRC-sarja. Pärast Michael Parki surma ja Märtini teadet rallist loobuda, kadus peaaegu päevapealt igasugune säde ralli osas. Hoidsin küll edetabelitel ja ralli tulemustel silma peal aeg-ajalt, kuid ei otsinud enam palavalt live-ajavõtu striime, et näha, kuidas meie mees sõidab. Pealegi, üldarvestuse võitja oli juba alati teada enne hooaja algust – küllap Loeb asfaldil jälle need vajalikud punktid ära korjab. See ei olnud kibestumus. See oli..igavus. Nii palju suutis Märtin mõjutada noore rallifänni maailma.
Vahepeal tõusis pildile Urmo Aava, kes nüüd korraldas sedasama Rally Estoniat tänavu. Aava tegi küll häid esitusi JWRC sarjas, kuid..JWRC-sari polnud siiski päris „see“. Kui tuua sisse mingi võrdlus, siis JWRC on WRC-ga võrreldes enam-vähem sama minu jaoks, mis apelsinimaitseline jook on võrreldes apelsinimahlaga. Üks on lahjendatud versioon sellest õigest. Kuigi Aava oli siiski tegija vähemalt selles „lahjendatud“ WRC-s, ei suutnud ta kahjuks läbi murda sinna õigesse seltskonda. Aava puhul mängis tähtsat rolli lisaks veel see raha, mida eestlastel ju kunagi pole. Oli Aavaga nagu ta oli, tänaseks on ka tema taandunud tipprallist, kuid vähemalt on nii Aava kui ka Märtin suutnud kasutada enda tutvusi ja kogemusi uute sõitjate koolitamiseks.
Mis toob mind loomulikult kiire, ent kahjuks pisut ebastabiilse Ott Tänaku juurde. Ehkki selleks ajaks kui Tänak hakkas suuri tegusid tegema, oli ralli kaotanud minu jaoks juba igasuguse huvi, oli Tänakul eestlastest vist parim võimalus see tühimik, mis jäi maha Märtinist ja Aavast, täita. Talle anti auto, mitme-aastane leping ja usaldus – vaid mine ja sõida. Kuid me kõik teame, mis juhtus selle projektiga. Ma ei hakka Tänakule midagi ette heitma, tsiteerides mingit Delfi kommentaatorit: „Ta on juba praegu saavutanud tippspordis rohkem, kui sina kunagi suudad ajakirjanduses“ . Jah, ta on teinud endale nime spordivallas, kuhu spordiajakirjanikul pürgimiseks läheb aastaid (kui ta kunagi üldse jõuab tunnustatuselt samale tasemele). Ta on tõeliselt kiire võidusõitja ja ma usun endiselt, et kui talle anda 1-2 hooaega veel, siis ta suudaks ka end realiseerida. Kuid Tänak sai oma suure võimaluse juba ning ta lasi selle käest. Alati lisaressursse otsiv rahanäljas rallimaailm ei oota kedagi järgi 1-2 hooaega, eriti siis, kui tal paksu rahakotti pole.
Jälle see raha. Motospordiga seonduvate alade puhul pole raha vist kunagi liiga palju (vt ka selliseid sõnu nagu „vaene“, „Ida-Euroopa“ (mitte segi ajada Skandinaaviaga), „riigipoolse toetuseta“, „Marko Asmer“). Olen seda näinud liigagi hästi mõne motohuvilisest hea sõbra peal, kes tahaksid küll jubedalt sõita võistlustel ja areneda, kuid keda piiravad rahalised võimalused. Ei saa valida, kuhu sünnid, küll peaks iga mees ja naine suutma end üles töötada vähemalt mingisuguse arvestatava tasemeni, hoolimata sotsiaalsest taustast.
Ent sealt edasi..ma ei hakka analüüsima, kas riik näiteks peaks toetama Kevin Korjust või Tänakut, kuid Eesti motomaailma olelusvõitluses otsivad lisaraha pea kõik sõitjad. Mõni saab endale sponsorid taha, teisel ei lähe nii hästi ja peab end veel näitama piiratud ressursside juures mitmel võistlusel, kuni lõpuks märgatakse ka teda. Kuid äkki on just nende viimatinimetute hulgas see järgmine Märtin, kes paneks kohati surnud WRC-sarja (mis on parim näide sellest, kuidas raha mängib liigagi suurt rolli nii tiimide kui sõitjate jätkamisel) uuesti elama? Kes pakuks juba 3-4 aasta pärast Sébastien Ogierile konkurentsi, enne kui hakkab kestma uus „prantslase dünastia“?
Me ei tea seda ja pikalt spekuleerida pole lihtsalt mõtet. Kuid kas me riskime sellega, et jääme lootma mingile isepäi tegutsevale ja ühel päeval lihtsalt „suure läbimurraku“ tegevale tulevikustaarile? Või on Georg Gross määratud valitsema Eesti rallimaastikku veel mitu-mitu aastat? Grossi taga teevad küll tegusid noored eesotsas Karl Kruuda, Egon Kauri ja Sander Pärnaga, kuid WRC-masina vastu ikka naljalt ei saa (välja arvatud, kui sa oled Ott Tänak Tallinna rallil..ja isegi siis jääb natuke puudu).
Kuna ma pean end siiski ajakirjanikuks, siis ma tean, et mult oodatakse ka lahendusi, mitte vaid juttu. Ja mis seal salata, pean ise parimateks võimalusteks kas sedasama kauaoodetud riigipoolset toetust motoaladele – Märtini tuntus on tasunud Eestile kindlasti ära, seega ei saa väita, et ralli on perspektiivitu ala – või..rajada tõhus (kiitku Jumal, Allah ja Buddha seda inimest, kes sellega peaks toime tulema) fondidesüsteem motosportlastele. Naerge pealegi välja, kui tahate.
Mälestus sinisest Subaru Imprezast ei taha aga kuidagi ununeda. Totralt meeldejääv, see ralli.
