Mis on Ott Tänaku head ja vead?

Tean, et Markko Märtin ja Juss Roden (Tänaku lähemad ja kauased abimehed – toim) nüüd vihastavad, aga jään enda juurde: Tänaku vundament on jäänud nõrgaks.

Ma ei tea tema treeningumetoodikat, aga mul on mitmete märkide järgi tunne, et ta ei ole saanud noorpõlvest kaasa oskusi, mis lubaksid kindlalt väita: auto on keha küljes kinni nagu aluspüksid. Viimasel piiril, pingeolukorras ja väsinuna pingutades saab määravaks just algbaas. Ekstreemolukorras ei jõua ju mõelda. Hakkad mõtlema, on hilja – oled kaassõitja. Kui palju rumalaid ripsakaid on tal olnud. Jah, kõigil juhtub, aga tal kuidagi eriti palju.

Aga sõit viimatisel Poola rallil…

… oli võimas. Muidugi. Kõrvade vahel tundus kõik absoluutselt korras olevat. Ta ei lasknud endal kolmandal päeval enam täiega käima minna, nagu oli mitmel puhul varem teinud, vaid sõitis targalt, just vajalikus tempos. Kõik toimis.

Kuni tuli see rehvipurunemine. Saatus? Ma ei tea. Tal läks, Mikkelsenil ei läinud, veel paljudel ei läinud. Ta sõitis mõõdukas tempos, oli 3–5% maksimumtempost tagasi tõmmanud. Jube raske öelda.

Kas su usk Tänaku võimetesse suurenes?

On inimesi, kes võivad kinnitada: olen temas juba mõnda aega näinud maailmameistri ainest. Tänak vajab hädasti esimest võitu – sellepärast mõistan täiesti pettumust, mis teda vahetult pärast rallit valdas. Aga suures pildis võis too nädalavahetus olla siiski murranguline. Ta veendus ise ja näitas teistele, mida suudab.