Peale korralikku starti võttis Lorenzo esimesse kurvi sisenedes ideaaltrajektoori ja valis võib-olla ehk liiga ettevaatliku sõidustiili. Samas on teada, et motosportlase süda ei löö üheski rajapunktis kiiremini ja adrenaliin ei ole nii üleval, kui just stardijoone taga ja esimesse kurvi sisenemisel. Esimese kurvi ja ringiga ei võideta võidusõite, küll aga võib kaotada. Seda reeglit paraku Lorenzo seekord ei tahtnud endale tunnistada. Marc Marquez nägi, et Lorenzo on jätnud „ukse“ lahti ning seda võimalust ei saanud jätta kasutamata. Sisekurvi teravalt lõigates pidurdas Marc esiratta kergelt blokki, mistõttu tuli gaas korraks maha võtta ja kurv „pikaks“ lasta. See viis paraku väikesele kontaktile Lorenzoga, mille tagajärjel mõlemad mustale rajaosale kandusid. Kui Marquez suutis kiiresti rajale tagasi tulla, olles veel liider, siis Lorenzo kaotas sellel momendil pea ning keeras liiga palju gaasi. Tulemuseks tagaratta libisemine mustal rajaosal ja kukkumine. See kõik on tavapärane võidusõit ja ehk ei vajakski märkimist, kui Lorenzo selles intsidendis Marquezi süüdlaseks ei peaks. Tulevased tiimikaaslased on pööranud tülli ja hetkeseisuga rahu ei paista tulevat. On, kuidas on, aga kaotaja on Lorenzo. Eelkõige punktiarvestus ja teine etapp järjest katkestamine. Selles momendis oli vaja säilitada külm pea ja Lorenzol oli valida kolme variandi vahel, kuid ta valis kõige halvema. Ütles küll hiljem, et ta ei tahtnud 6-7 kohta positsioonis kaotada, aga tagantjärgi on see tarkus. Selliseid vigu teevad pigem algajad, mitte viiekordsed maailmameistrid ja siinkohal saab süüdistada vaid iseennast. Olukorra teeb halvemaks tõsiasi, et kukkumise tagajärjel vigastas Lorenzo oma jalga ja pole kindel, kas ta järgmisel etapil on stardis või mitte.

Võidusõit ise küttis kirgi. Kui paljud arvasid peale Lorenzo kukkumist, et võidusõit kujuneb igavaks, sest ainult kaks sõitjat hakkavad võidu nimel sõitma, siis nii tegelikult ei läinud. Marquezile piisanuks teisest kohast ja Dovizioso võit ei oleks teda morjendanud, aga õnneks tegid Suzuki piloodid väga head sõitu ja seetõttu olid kanged konkurendid nii Marquezile ja Doviziosole. Seega neli võistlejat võitlemas võidu nimel. Pole kahtlust et Suzukid on head rattad ja tiimis on kiired ja andekad sõitjad. Suzuki on meeletut arendustööd oma ratastega teinud, aga paraku jääb veel natuke võimsusest puudu, et mööduda Hondast ja Ducatist. Liialt oluline on mootori võimsus ja veel olulisem jõu üleandmine läbi rataste asfaldisse. Sellest jääb Suzukil veel pisut puudu ja just seetõttu ei ole Yamahad sellel aastal konkurentsis. Viimastel ringidel oli selgelt näha, et Suzuki sõitjate jõud on raugenud ja esikoha eest võitlevad Andrea ja Marc. Marquez ei lasknud seekord ennast üllatada ja võttis võidu. See võit oli väga oluline, sest viimane võit pärines Sachenringilt. Puntiseisu vaadates, siis on Marquezi edu Dovizioso ees 72 punkti ja see on juba peaaegu piisav, et tulla seitsmekordseks maailmameistriks.

Mis saab edasi Movistar Yamahast ja Valentino Rossist? Sellel aastal etapivõitu Yamaha ei saa. Ees ootavad etapid mis on ebasobivad ja kui ei saja või ei tule muid ootamatusi, siis on mõistlikum pilk suunata järgmisesse aastasse. Seda on Rossi viimasel ajal ka öelnud, et raske on motivatsiooni leida, kui ratta arengus tammutakse kohapeal. Mitte ainult mootor, sest seda ei saa nagunii arendada hooaja keskel, aga ka suures plaanis on Yamahas arenguprobleemid. Ei ole ju normaalne, kui 2012 ja 2018 ratas on suures plaanis üks ja sama. Nüüd aga suuname pilgud ida poole, kus sõidetakse järgmised neli etappi. Nendel etappidel võib kõike juhtuda.