Hommikul enne kvalifikatsioonisõite oli Leokil enda sõnul päris kõhe tunne ees ootavaid elemente vaadeldes, aga juba esimesel ringil läks tunne juba ägedaks. “Enne starti oli muidugi ärevus sees, aga kui juba sõitma said, ei tundunudki asi enam nii hull,” sõnas Leok pärast sõitu. Red Bull Romaniacsil osales ta esimest korda ja esmakordne oli tema jaoks ka mitme sõitjaga korraga ekstreemrajal võistlemine. Hommikustel sõitudel oli ta Bronze klassis 20s, mis andis talle pääsu 35 teise finalistiga õhtusesse sõitu.

Suurtest kivilahmakatest koosneval takistusel tuli finaalis Leokil kahel korral mootorrattal kett maha, mille pealepanek kulutas omajagu aega. “Kaotasin seal päris palju aega, muidu oleks koht ma arvan päris hea tulnud,” seletas ta. Leok lisas, et tegelikult tuli talle seitsmes koht uudisena ja esimese korra kohta on see tema meelest päris hea tulemus.

Finaalsõidus viimasele ringile minnes tõsteti just Leoki selja taga finišilipp, misjärel hakkas taevast kallama korralikku paduvihma, mis muutis puidust, rehvidest ja kividest takistused ning asfaldi ülilibedaks ja sõidu väga keeruliseks. “See oli ikka täiesti jube!” kirjeldas Leok. Ebameedlivaim takistus tema jaoks oligi suured kivilahmakad. “Aga kui vihma hakkas sadama, muutus ka kõige pisem palgike sama libedaks kui vihmamärg asfalt, rehv ei haakunud absoluutselt ja esiratast oli väga raske peale saada,” kirjeldas ta. Viimasel ringil sõitiski ta ühe teise võistlejaga kõrvuti, nii et pidevalt aidati teineteise mootorrattad keerulistest olukordadest välja tirida. “Lõpp oli ikka väga ekstreemne!”

Taoline ekstreemrada Leokile väga meeldis. “Põhiline oligi tegelikult see läbida, kindlalt lõpuni jõuda ja mitte liigseid riske võtta. Kui kindlalt pidevalt liigud, on hoog ka hea ja tuleb koht ka hea,” rääkis ta.