Berger pääses õnnetusest eluga vaid tänu rajajulgestajate kiirele tegutsemisele. Austerlane ise on intsidenti meenutades tõdenud, et see oli talle parajaks äratuskellaks.

"Imola õnnetus oli mulle suur äratuskell. Ma sain aru, et ma võin endale tõsiselt viga teha. Peale Imolat olin ma kindlasti teistsugune sõitja. Mitte aeglasem või vähem võitluslik, lihtsalt teistsugune."

Bergeri õnnetuse järel hakati tõsisemalt mõtlema, kuidas kütusepaagid enam nii kergesti ei plahvataks. Selleks pidid järgmistel aastatel kütusepaagid olema auto keres mitte ainult täielikult suletud, vaid need pidid läbima ka rangema ohutustasemega homologeeringud.

Bergeri avariist ajendatuna tegid revolutsiooni ka esitiivad, sest õnnetust analüüsides leidis Ferrari tiim, et austerlase masina esitiib oli ratta alla paindunud, mis tegi autost kelgu, mis täiskiirusel kontrollimatult seina põrutas.