Toomas Vabamäe vormel-1 kommentaar: hasartmäng missugune
Lõpuks ometi ei kulunud „hõbenoolte“ rehvid ribadeks, ehkki viis, kuidas see saavutati, tekitas palju kära. Nimelt kutsus Pirelli pärast Hispaania GP-d Mercedese „salajasele“ rehvitestile, kus kolme päevaga läbiti üle 1000 kilomeetri. Ehkki põhimõtteliselt on hooaja kestel testimine keelatud, võib Pirelli vajadusel meeskondi sellistele testidele kutsuda. Kas seejuures kõik reeglitepäraselt tehti ja miks osutus väljavalituks just Mercedes, püsib kõneainena ilmselt veel tükk aega. Aga kuna FIA kinnitas Monaco GP tulemused ametlikuks, kaotavad igasugused „oleksid“ ja „poleksid“ sisu. Rosberg sai lahti one-hit-wonder’i mainest, võites kodulinna tänavatel oma teise Grand Prix’. 30 aastat tagasi oli sealsamas triumfeerinud tema isa Keke Rosberg.
Sebastian Vettel finišeeris „kõigest“ teisena, ent suurt pilti vaadates oli see talle väga hea tulemus. Räikkönen ja Alonso, lähimad jälitajad MM-tabelis jäid ju kaugele maha. Ferrari oli seekord lihtsalt nigel, Räikköneni viies koht aga muutus kümnendaks „tänu” Sergi Pérezile. Pérez oli üldse 2013. aasta Monaco GP kõige vastuolulisem tegelane. Ühest küljest kuulus ta nende väheste hulka, kes möödasõite üritas. Alati ühes kohas, tunnelist väljudes, uue šikaani eel.Teisalt aga oli tema tegutsemine väga piiri peal. Juba esimene möödasõidukatse tiimikaaslasest Jenson Buttonist oli selline, mille peale viimane boksimeeskonnale pika tiraadi luges. Kuid manööver, millega Pérez lõpuks Buttonist möödus, oli briljantne. Ilmselt Button lihtsalt otsustas, et nii varajases võistluse staadiumis pole mõtet kokkupõrkega riskida. Pérez aga sai sellest kuraasi juurde ning tema möödasõiduüritused muutusid üha hulljulgemaks. Ilmselge arvestusega, et tabeliseisu ja punkte oluliseks pidavad konkurendid ei riski avariiga ning lasevad tal minna. Lõpuks aga leidis vikat vältimatult kivi, kui Räikkönen mehhiklase mängu kaasa ei mänginud. Kaotajaks jäid kokkuvõttes mõlemad, ehkki Räikkönen suutis sunnitud boksipeatuse järel viimastel ringidel koguni kuuest kaasvõistlejast mööduda. Vägev saavutus Monte Carlo rajal, olgu pealegi, et nood olid klassilt nõrgemad ja veeresid kulunud rehvidel.
Väga vinge sõidu tegi ka Adrian Sutil, kes Loewsi juuksenõelakurvis pressis end mööda nii Jenson Buttonist kui ka Fernando Alonsost. Manöövrid olid julged, aga erinevalt Pérezi omadest absoluutselt puhtad. Pealegi kohas, kus möödumist üldiselt võimalikus ei peeta.
Pärast nadi esinemist avaetappidel sai Pérez McLareni juhtkonnalt avalikult noomida. Seepeale tallaski ta hoo üles, ent ühtlasi omandas avariimeistri kuulsuse. Kas keeb temperament üle või ei oska ta riske hinnata, aga selline jant kaua kesta ei saa. Autosport on endiselt ohtlik ala ja mõnel järgmisel kokkupõrkel võivad tulemused palju kurvemad olla. Just Pérezi-suguste uljaspeade taltsutamiseks on tarvis trahvipunktide süsteemi. Praegune karistuspoliitika on ebajärjekindel ja karistused ise naeruväärsed.
Näiteks tuntud autopurustaja Romain Grosjean tegi Monte Carlos kokku kolm avariid, neist viimases lõhkus enda omale lisaks ka Daniel Ricciardo masina. Mõnes madalamas sarjas võetakse selliste vägitegude eest litsents pikema jututa ära, kuna ilmselgelt ei suuda sõitja autoga toime tulla. Grosjean pääses väga kergelt – ta tõstetakse järgmise sõidu stardiruudustikus 10 kohta tahapoole. Sõit aga toimub Montrealis, kus võrreldes Monte Carloga on möödumine suurusjärgu võrra lihtsam.
Avariisse sattus teinegi kräšikuningas Pastor Maldonado, aga üllatuslikul kombel seekord mitte omal süül. Telepildist jäi mulje, et Max Chilton tegi klassikalise möödasõiduvea, kui üritas liiga vara ideaaltrajektoorile tagasi pöörata ja pressis Maldonado rajapiirdesse. Ehk saanuks Maldonado kokkupõrget vältida, kui oleks kamikazemanöövrile läinud Chiltoni lihtsalt mööda lasknud? Võimalik, ent mitte kindel. Nüüd aga tormas Maldonado auto laupkokkupõrget leevendama mõeldud pehmesse piirdesse, see kargas löögist keset rada ja põhjustas sõidu peatamise.
