Veelgi olulisem oli aga kindlaks teha, mis siis ikkagi Inglismaal juhtus ja miks rehvid (täpsemalt vasakud tagarehvid) järjepanu lagunesid. Pirelli tõi välja neli põhjust: liiga madal rehvirõhk, liiga suur ratta külgkalle, vasak- ja parempoolse tagarehvi ümbertõstmine (need on asümmeetrilise konstruktsiooniga) ja terava servaga äärekivid. Ükshaaval poleks need tegurid ilmselt rehvide purunemist põhjustanud, aga koostoime, nagu nägime, oli katastroofiline.

F1 piloodid on Pirelli tegevusega igatahes rahul, ent jäävad äraootavale seisukohale. Sõitjate ametiühing GPDA teatas, et kui treeningute ajal hakkavad rehvid jälle purunema, istutakse kokku ja arutatakse, mida edasi teha. Rehvipurunemised ei tähenda automaatselt sõidu boikoteerimist, nagu siit-sealt lugeda on saanud. Sõitjad teavad väga hästi, et rajal vedelev süsinikplasti tükk võib rehvi samuti katki lõigata, seega käsitletakse iga juhtumit eraldi. Mis võimalikku boikoteerimisse puutub, siis tuleb arvestada, et kolm praegusest 22-st sõitjast ei kuulu GPDA-sse: Valtteri Bottas, Kimi Räikkönen ja Adrian Sutil. Ja kui meenutada varasemaid (enamasti läbikukkunud) boikoteerimiskatseid, siis tavaliselt on alati leidunud mõni „streigimurdja“. Pole ju raske ette kujutada, kuidas näiteks Jules Bianchi või Charles Pic ihkaks oma CV-sse rida "GP-võitja" või vähemalt "GP esikolmikus lõpetaja". Ja kui see võimalus avaneb, siis...

Pirelli võtab ennast kokku

Aga kõike viimase viie päeva jooksul toimunut arvestades on see siiski ebatõenäoline. Pirelli lihtsalt ei saa endale lubada järjekordset avalikku häbistamist. Seega võib üsna kindel olla, et pühapäeval selgub Saksa GP võitja tavapärasel viisil, rajal võidu sõites. Nürburgringi arusaamade kohaselt on üsna veider, et ennustus lubab kogu nädalavahetuseks sooja ja kuiva ilma. Ning mis võiks olla paremaks taustaks gigantide heitlusele Vettel Mercedeste vastu. Ehk teisisõnu ootavad sakslased oma sõitja ja/või auto triumfi.

Mercedese "hõbenooled" on viimastel etappidel olnud selgelt kiireimad autod ja ka rehvide konstruktsiooni muutmine peaks neile kasuks tulema (sõltumata tagantjärele ebaseaduslikuks tunnistatud rehvitestist). Lewis Hamilton oli läinud nädalavahetusel Silverstone’is küll Nico Rosbergist kiirem, aga see oli seal ja siis ning lõppeks seisis pjedestaali kõrgeimal astmel ikkagi Rosberg ja mitte tema. Nürburgringil võib jõudude vahekord olla hoopis teine ja mis võiks kümneid tuhandeid Eifeli mägedesse kokkusõitnud pürjeleid rohkem rõõmustada kui sakslase võit saksa "hõbenoole" roolis.

Teisalt on Sebastian Vettel ikkagi MM-i kindel liider ja teda maha kanda oleks rumal. Pealgi on Vettelil kodupubliku ees nii-öelda auvõlg. Seni on ta Saksamaa GP-l startinud kuus korda, aga vaatamata oma kolmele MM-tiitlile pole kodumaal veel kordagi võitnud. Parim tulemus on 2009. aasta teine koht, kui ta esimest hooaega Red Bulli roolis istus. Huvitavat võrdlusmaterjali pakub teise saksa superstaari Michael Schumacheri karjäär. Ka temale polnud kodumaine GP eriti edukas. Schumi saavutas Saksa GP võidu alles neljandal katsel ja üldbilanss jäi tema vägevaid statistilisi näitajaid arvestades suhteliselt kesiseks: 17 stardist neli esikohta. (võrdluseks: Kanadas 18 stardist 7 võitu ja Prantsusmaal 15st 8). Vetteli vastu räägib veel sellinegi tõik, et senisest 29 GP-võidust pole ta juulikuus teeninud ainsatki.

Aga ei maksa siiski unustada, et lisaks Vettelile ja Mercedestele osaleb Saksa GP-l veel 19 autot ja vähemalt enne starti ei saa kedagi maha kanda. Näiteks 2009. aastal võitis Mark Webber vaatamata karistuseks saadud lisa-boksivisiidile, ja temagi istumise all on samasugune Red Bull nagu Vettelil.