Talendiotsing 4: Ander, Hans ja Maarja
Maarja Tali nimi ja nägu on paljudele eestlastele tuntud nii TV-st, kui ka ajakirjadest. Aktiivse inimesena soovib ta elus kõike proovida ning kiire autoga sõit on üks nendest asjadest, mida ta peab proovimise vääriliseks.
Kui põgus sissejuhatus sai tehtud, sõitis Maarja rajale. Esimeseks ülesandeks oli käiguvahetust harjutada ning rada tundma õppida. Sellega tuli ta kenasti toime ning oma esimesed ringid läbis ta väga rahulikult. Kurtis vaid, et iste võiks olla eespool.
Teisena istus rooli Ander, kes töötab IT alal. Ander on ohtralt sõitnud hobikarti ning nooruses ka võistluskarti, seetõttu läks ta rajale oluliselt suurema kiirusega, kui Maarja. Esimestel ringidel oli kuulda käigu vahetus apsakaid, kuid juba kolmandal hakkasid vahetused sujuma. Neljandal ringil tuli teises šikaanis spinn ja otsustasime ta rajalt maha võtta. Jutt oli, et kui talle märku antakse, siis tuleb teha veel üks jahutusring.
Paraku ei võtnud ta seda kuulda ning samas šikaanis põrutas ta vasaku esirattaga kummidesse. Käändtelg kõver, piduriketas lendas tükkidena minema, osa neist tabasid radiaatorit. Alumine šarniir sai samuti viga. Selleks õhtuks oli sõit läbi.
Hommikul kella kümneks oli masin taas koos. Nüüd oli Hansu kord rooli istuda.
Hans õppis kuus aastat Tartu Ülikoolis sotsioloogiat ning lõpetas sel kevadel. 1986-90 sõitis ta Soomes võistluskarti, 1990-94 125cc tsikliga ringrada, seega kogemusi kiirest sõidust tal jagus. Kuna radiaator lekkis kergelt, siis jäi jutt nii, et sõidab kuni temperatuur üle normi läheb. Esimesel ringil läks kõik hästi, teisel kostus nõelasilmast, kuidas mootori pöörded üle 10 000 läksid ning seejärel peale paari pauku jäi müramasin seisma. Õudusega vaatasime üksteisel otsa ning leppisime sellega, et summutajast tuli seenevihma, ehk klappidel lendasid mütsid peast.
Tegelikkuses oli Hans õigel hetkel mootori välja lülitanud. Probleem tekkis gaasitrossi vedrust, mis raputava teekatte tõttu oli ära kadunud ning gaas jäi lihtsalt põhja. Kõik oli terve ning peale väikest nokitsemist võis sõit uuesti alata.
Hans sai sõita oma kümmekond ringi ning jõudis kergelt ka murul ära käia, kuid seda stardieelses kurvis, kus sai tal soovitatud auto pidamist proovida, kuna seal on kõige rohkem ruumi. Igatahes tundus ta kindla käega sõitjana.
Kui Hans lõpetas, leidsime, et käigukasti küljes oli üks alumiinium plaat purunenud, mis pooltelje laagrit kinni hoiab. Selle vahetamine tundus kohapeal raskendatud ning seetõttu otsustasime terve tagaosa ära vahetada, kuid nüüd suras ilmataat oma karvase kämbla vahele ja tegi taevased kraanid lahti. Poolteist tundi ootasime võimalust tööd jätkata, kuid selleks ajaks oli rada juba suurte lompide all ning polnud mõtet enam oodata. Pakkisime asjad ning leppisime kokku, et järgmisel treeningul jätkame sealt, kus sel korral pooleli jäime.
Kokkuvõtteks võib öelda, et saime oma esimesed vitsad kätte, kuna siiani oli vaid tehnika lagunenud. Nüüd siis ka esimene kokkupõrge. Nii Ander kui Hans näitasid tegelikult mõlemad head kiirust, esimene läks lihtsalt alguses liiga uljalt peale. Enne tuleb autoga ning tema teel pidamisega harjuda. Kuna sõit oli õhtupoolikul, siis paistis Anderile päike kergelt selles šikaanis silma ning ta ei näinud sealt läbi, kuid tegemist pidi olema ju jahutusringiga, sestap oleks kiiruski pidanud olema vastav. Maarjale tuleb anda tunnustust tema suurepärase distsipliini ning julguse eest. Ta tegi kõik nii nagu instrueeritud ja ei kartnud põrmugi selles põrgumasinas sõitmist. Järgmised treeningud toimuvad septembris, mille esimesel nädalavahetusel läheb Tallinna etapil võistlema meie esimene õpilane Mart Raudsepp.
