Pierre Levegh võistles 1955. aasta Le Mansil Mercedes-Benzi tehasesõitjana. Mercedese tiimile oli mees jätnud sügava mulje juba kolm aastat varem, kui ta Le Mans´i sõidus 23 tundi järjest roolis istudes sõidu liidripositsioonilt mootoririkke tõttu pidi katkestama. Toona oli prantslasel küll olemas ka vahetusjuht, aga mees otsustas võidu nimel (juhivahetused võtsid aega) kogu sõidu ise roolis olla.

1955. aasta tuli Mercedes välja uue sportautoga 300 SLR ja võitis sellega kohe Mille Miglia võistluse. Auto kere oli tehtud ülikergest magneesiumsulamist (alumiiniumkerega auto oleks olnud tunduvalt raskem). Tegemist oli tehnika viimase sõnaga, millel tõsi küll, puudusid viimase sõna kohased ketaspidurid (ketaspidurid olid see-eest olemas Jaguaril).

Mercedese insenerid kasutasid auto peatamiseks ja survejõu lisamiseks “õhkpidurit“ — suurt sirmi auto tagaosas, mille juht sai üles tõsta, suurendades õhutakistust ja vähendades auto kiirust — ainult trummelpiduritest sellele masinale ei piisanud.

1955. aastal oli konkurents eriti tihe, lisaks Mercedes-Benzile kuulusid tiitlipretendentide hulka veel Jaguar, Ferrari, Aston Martin ja Maserati.

Katastroof sai alguse, kui võistlus oli kestnud pisut üle kahe tunni. Levegh, kes oli ringiga sõidu liidrist, Mike Hawthornist (Jaguar), maha jäänud, oli koos oma selja taga oleva Juan Manuel Fangioga (Mercedes-Benz), kes oli teisel kohal, lähenemas Lance Macklini Austin Healy 100´le. Hetk varem oli Macklinist mööda tuhisenud Hawthorn.

Boksidega ääristatud sirgel otsustas Hawthorn tankimispeatuse teha ja pidurdas järsult. Kuna tema Jaguaril olid ketaspidurid, siis oli auto kiiruse vähenemine oluliselt kiirem kui konkurentidel. Macklin keeras järsult raja keskele, et otsasõitu vältida, jättes tähelepanuta, et tema järel on kaks Mercedes-Benzi. Leveghile reageerimiseks aega ei jäänud ja ta sõitis Macklinile tagant otsa — viimase Austin-Healey langeva joonega tagaosa moodustas otsekui trampliini, visates Levegh masina õhku.

Üle raja lennanud Levegh auto maandus raja äärde turvalisuskaalutlustel lükatud liivavalli. Auto esiosa kate, esisild ja mootor lendasid publiku hulka, tappes ja vigastades paljusid. Levegh ise lendas samuti autost välja ja maandus õnnetult pea peale, hukkudes silmapilkselt.

Liivavalli jäänud autovrakis plahvatas bensiinipaak ja tekkinud kuumusest süttis omakorda masina magneesiumsulamist kere. Tuletõrjujad ajasid asja veelgi hullemaks, üritades põlevat magneesiumi veega kustutada, mis leekidele veelgi jõudu juurde andis — autovrakk põles raja ääres veel tunde pärast õnnetust.

Levegh otsasõidu tagajärjel lendas rajapiirdesse ka Macklini Austin-Healy, mis kõigepealt põrkas ühes rajaservas vastu piirdeaeda ja lendas saadud löögist üle raja teiselpool olevasse piirdesse, leegitseva Mercedes-Benzi kõrvale. Selle kokkupõrke tagajärjel sai surma üks pealtvaataja, Macklin jäi imekombel ellu. Kokku hukkus autoosade ja leekide tagajärjel 82 pealtvaatajat, sada inimest sai vigastada.

Fangio, kes oli selles rongis viimasel kohal, pääses napilt Macklini autost mööda ja jätkas sõitu. Sõitu jätkas ka Mike Hawthorn.

Võistlust õnnetuse järel ei katkestatud — tulekahjukohas olid küll väljas ohust signaliseerivate lippudega rajajulgestajad kuid võistlus jätkus. Ametliku selgituse kohaselt ei katkestanud korraldajad võistlust seetõttu, et lahkuvad pealtvaatajad oleksid teed ummistanud ja takistanud päästeteenistusel ning kiirabil õnnetuskohta pääsemise.

Õhtu edenedes, kui hukkunute arv hakkas täpsustuma, tuli Mercedese peakorterist korraldus: hukkunute mälestuseks tuleb sõit katkestada. Tiimi kaks allesjäänud autot (Juan Manuel Fangio/Stirling Moss ja Karl Kling/Andre Simon) keerasid boksi. Katkestamise hetkel oli Mercedes-Benzil Jaguari ees 1-ringiline edu.

Teised Mercedese eeskuju ei järginud ja sõidu võit kuulus Jaguarile (Hawthorn/Bueb).

Õnnetusele järgnenud uurimine Hawthorni ega Jaguari meeskonda juhtunus süüdi ei tunnistanu — tõdeti, et tegemist oli võistlussituatsioonis juhtunud õnnetusega.

Pealtvaatajate surmas süüdistati viletsaid turvameetmeid võidusõiduradadel ning Prantsusmaa, Šveits ja Saksamaa keelustasid mootorspordivõistlused seniks kuni radasid ei ole turvalisemateks ehitatud. Šveitsis kehtib nimetatud keeld siiani — lubatud on küll aja peale sõitmine, mitte aga võistlused mees-mehe vastu.

Võistlussari jätkus alles septembris ja oktoobris, mil võisteldi Suurbritannias ja Itaalias. Mõlemad sõidud ja kogu sarja võitis Mercedes-Benz ning teatas seejärel, et nemad enam tehasemeeskondadega mootorispordis ei osale. Mercedes tuli tehasemeeskonnaga ringrajasõitu tagasi alles 1980. aastal.

Õnnetuse video