“Kui Frentzen sai Jordanist kinga ning kõlakate järgi pidi ta Toyotasse siirduma, mõtlesin ma sellele. Rääkisin sellest Ove Anderssoniga. Ta on hea mees, tema juurde võib minna ja otse küsida ning üldjuhul saad otsekohese vastuse. Ta ütles, et teeksin oma tööd ja siis peaks kõik sujuma. Peale seda ei ole midagi juhtunud,” kirjeldas McNish.

“Spekulatsioonid on meie töö üks osa. Selle vastu ei saa päris immuunne olla. Ma ei oleks mõistnud, kui nad oleksid Frentzeni valinud. Ta sai ju just Jordanist kinga. Samas juhtub mootorispordis pidevalt asju, mida on raske mõista. Seda on ka minu karjääris juhtunud. Seepärast olin veidi mures.”

Paljudele on üllatuseks, et üle 30 aastasele McNishile anti Toyota meeskonnas võimalus teha oma F1 debüüt.

“Olles 31 aastane tean ma, et olen palju kiirem, parem, tugevam ja tehniliselt arenenum, kui ma olin 21 aastaselt. Toona puudus mul kogemusi ja ma ei teadnud, kuidas eduga toime tulla ning kuidas halbadel aegadel pead vee peal hoida.”

Šotlane on juba mitmel korral väga lähedal olnud oma F1 debüüdile, olles McLareni ja Benettoni testipiloot.

“Paaril korral olin ikka väga lähedal. Ükskord oli mul võimalus mcLareni jaoks asenduspiloodina sõita Monacos, aga see ei teostunud kahjuks. See oli veidi masendav. F1 on minu jaoks alati olnud eesmärgiks, aga 90-ndate keskel McLarenis ja Benettonis testides see kahjuks ei õnnestunud. Seejärel muutsin oma filosoofiat ja otsustasin sõita kusagil, kus auto oleks võimeline võitma etappe. Sportautode klassid olid heaks alternatiiviks.”

McNishi käest küsiti ka kuidas Gustav Brunneri meeskonda saabumine tiimile mõjus.

“Enne kui ta Toyotasse tuli ei tundnud ma teda üldse. Mulle öeldi, et Gustav on parim, mis tiim esimeseks aastaks võis saada. Täna ma võin sellega nõustuda. Ta tuli meeskonda ja ütles kohe, et mis on õige ja mis vale. Kohe algusest peale töötas ta 2002 aasta auto kallal ja ei raisanud oma aega selles aasta masina parandamisele. Ma arvan, et Brunner on meeskonna jaoks väga suureks eeliseks.”.