Vormel 1 ümbritseb lisaks tavaajakirjandusele ka niinimetatud boksiseltskond. Megatähed, superkuulsused, rokkarid, ärigurud. Paabulinnud, mesilasemad, ministrid. Kõik tahavad saada oma osa, pudeme, tükikese. Tükikese millest? Sellestsamast, millest ka iga fänn, olgu ta pärit Pälkänest või Tokyost.

Ma puudutasin kedagi, kes surmaga kätt surus! Piloodid teevad midagi, mida ei peaks tegema, aga nad teevad seda kõigest hoolimata. Ohtlik? Jah. Erutav? Absoluutselt. YouTube’is on video sellest, kuidas maailmakuulus näitleja Nicole Kidman saabus Ferrari boksi sõitjaid tervitama.

Kidman ulatas Kimile käe ja ütles: „Nice to meet you.“ (ingl k. meeldiv tutvuda). Kimi kätles kohusetundlikult ja pööras siis pilgu mujale. Video on populaarne, sest sisaldab viga – Kimi käitumist. Kirjutamata reeglid näevad ette, kuidas kuulsa inimesega tuleb käituda: öelda, kui tore, et sa tulla said, ma olen palju sinu filme näinud, sinu mehe filmid on ka head. Kimi ilme seevastu rääkis, kui piinarikas oli tal autost väljuda ja kohtuda ameti varjukülgedega ehk säravate tähtedega, kellel oleks parem taevas püsida. Mida nad siin, minu töökohas, teevad?

***

Kimi klõpsib telekanaleid ja leiab sealt motokrossi. Tema pilk kinnitub hiiglaslikule ekraanile. Noored mehed sõidavad sisehallis ringiratast. Suurema osa ajast on nad õhus, lendavad lae poole, prantsatavad maha, sõidavad mööda künklikku sirget, et jõuda uue künkani, kust algab uus õhulend. Kõrvaltvaatajale paistab see jube tegevus ja ma imestan kõva häälega, kas munadest niisuguse rappimise peale midagi alles ka jääb. Kimi naeratab. Ilmselgelt naudib ta fakti, et saab spordiala detaile kotelo’le (soome k. vutlar, ümbris, kest) selgitada. Kotelo tähendab Kimi
sõnaraamatus rumalat. Ta seletab, et motokrossis ei kasutata kubemekaitsmeid, sest sõites ratta seljas tegelikult ei istuta, vaid seistakse. Motokrossist räägib Kimi hea meelega, sest sellest sai kõik alguse ja sellesse on ta ka ise investeerinud. Talle kuulub Belgias tegutsev motokrossitiim Ice One Racing, mida juhib endine tippsõitja Antti Pyrhönen. Kimi suhtub motokrossi kirglikult.

Ka oma suvekodusse Porkkala neemel ehitas ta krossiraja. Umbes 35 aastat tagasi istus Kimi oma koduõues Espoos laste krossiratta Italjet selga ja andis gaasi. Ratas lükkas väikemehele sisse hoo, mis pole tänaseni vaibunud. Koos kaks aastat vanema venna Ramiga kündsid nad koduõue äratundmatuseni segi, kuni kasvasid küllalt suureks, et astuda neljarattaliste maailma. Kimi poeg Robin jõuab varsti samasse vanusesse, kus isa tsikli tagaratta alt muru ja mulda lennata lasi. Mis selle kiiruse juures nii paeluvat on? Miks see võlub?

Miks pole võimalik paigal püsida? Kas organismis on mingi viirus? Millest need ületuurid sünnivad? Neid tuure on paljudel elualadel vaja. Kunstis, äris, kümnetel spordialadel põhineb edu reageerimiskiirusel, ägedusel, metsikusel ja kartmatusel. Argipäev, see hall viirg, mille päike tolmuselt köögipõrandalt paljastab, võib ületuuridega harjunud inimese ära hirmutada. Pärast tundub kõik igav, nagu astuks lõbustuspargi kõige pöörasema atraktsiooni pealt tasasele maale. Soome edukaim suusahüppaja Matti Nykänen oli õnnelik neli sekundit kestnud õhulennu ajal, aga maa peal eksis tihtipeale ära. Õhus kuningas, maa peal ussike. Vahepealset seisundit on sageli raske leida. Kimi mõtleb kiiruse peale. Pole ehk varem kunagi mõelnudki. Ei oska täpselt öelda, oskab vaid sõita. Ei leia sõnu, vaid sõidutrajektoore. Ei saa öeldud, aga ütleb ikka.