Täpselt sama palju kogus ka Marvin Dienst, kuid kuna sakslasel oli kirjas ka üks sõiduvõit, läksidki üldesikoht ja BMW stipendium talle. Tristan Viidas sai võrdsete punktide juures teise koha.

Tristani isa Sven Viidas: “Asjaolusid arvestades oli teine koht maksimum, aga kaotada esikoht võrdse punktisummaga – see oli lihtsalt... Tegelikult läks tulemuse vormistamine puhtalt tehnika nahka.”

Kuna Grand Final toimus Oscherslebenis koos DTM-sarja etapiga, sisaldas päevakava vaid üht 25-minutilist vabatreeningut. Seda võis pidada Tristani trumbiks, sest hooaja kestel on ta uute radadega kohanenud konkurentidest kiiremini. Paraku ütles Tristani vormeli süütepool üles juba esimese treeningringi alguses. Pooli vahetamiseks kulus ligi 19 minutit ja Tristan sai korras autoga teha vaid ühe kiire ringi.

Kvalifikatsiooni läks ta sisuliselt tundmatule rajale, pealegi veel sissesõitmata piduritega. Seda tausta arvestades võib viiendat kvalifikatsiooniaega pidada lausa üle enda varju hüppamiseks.

Esimene finaalsõit aga läks taas tehnika nahka – seekord, nagu varem Hungaroringil, hakkas jukerdama sidur. Avaringilt tuli Tristan alles seitsmendana, sõit ise aga kujunes tema enda sõnul põhiliselt õppimiseks.

Teises finaalsõidus, mis kahjuks jäi nädalavahetuse ainsaks probleemivabaks stardiks, klappis lõpuks kõik ning Tristan jõudis finišisse teisena.

Kolmandas stardis tekkisid taas siduriprobleemid, lisaks kustus ka roolil asuv tabloo ning Tristanil polnud kogu sõidu jooksul vähimatki aimu mootori pööretest, pidurirõhkudest, ringi- ja sektoriaegadest ega muudest olulistest parameetritest. Finišis oli ta taas neljas, kolmandast kohast jäi lahutama vähem kui 0,8 sekundit.

Tristani võidusõitja-elu aga ei jää luhtaläinud šansi tõttu sugugi seisma, otse vastupidi. Veel sel sügisel seisavad tal ees neli testipäeva Itaalias vormel-Abarthiga ning kolm päeva USAs “Road to Indy” vormeliprogrammi ametlikel testidel.