Kes on noored mototähed Hannes Soomer ja Kevin Saar?
Eesti parimaks motosportlaseks valitud Hannes Soomer võitis möödunud aastal esimese eestlasena motoringraja Euroopa karikavõistlused Supersport 600 klassis. EMX-Quadide hulgas Euroopa meistriks kroonitud Kevin Saar pärjati aga aasta noore motosportlase tiitliga. Mõlemad noormehed alustasid motosportlase karjääri väga varakult oma isade eeskujul.
„Isa sõitis väga pikalt autoga võidu ja nii kaua, kui ma mäletan, on see meie peres alati au sees olnud,” meenutab Hannes aegu, mil avastas motospordi võlud. „Esimene mootorratas tuli koju, kui olin nelja-aastane, ja ma sõitsin sellega pidevalt põllu peal ringi. Seitsme-kaheksa-aastaselt läksin juba Saksamaale proovipäevale, et hakata sealset noortesarja sõitma. Kogu olustik sobis väga hästi ja nii ma Saksamaal võidu sõitma hakkasingi.” Kui Eestisse loodi Speedline Minibike sari, võttis Hannes osa ka sellest. „Minu teekonnal on olnud väga loogiline järjekord,” jätkab Eesti parim motosportlane, kes praegu esindab Saksamaa meeskonda Racedays. „Jäin sel aastal samasse meeskonda, kus sõitsin möödunud hooajal, sest meil on seal väga hea rahvusvaheline seltskond. Tänu sellele ei teki kinnist rühma ühe riigi esindajatest ning kogu meeskonna personal on hästi avatud ja sõbralik. Võtsin nad kiiresti omaks ja ka nemad usaldavad mind. See ongi peamine põhjus, miks ma sama võistkonnaga jätkan. Mootorrattaid on võimalik raha eest osta, aga inimesi mitte. Suurim väärtus ongi just hea klapp inimeste vahel.”
Isu quad’i-sõidu järele aina kasvas
Euroopa meistriks kroonitud Kevingi leidis tee motospordini isa eeskujul. „Ta on mind toetanud, aidanud ja õpetanud algusest peale,” kinnitab Kevin, „ilma temata ei oleks ma mitte mingil juhul siin, kus täna olen. Esmakordselt tegin motospordiga tutvust 2008. aastal, kui proovisin pisikest ATV-d. See hakkas mulle kohe meeldima ja pärats seda ostsime mulle järjest võimsamaid masinaid. Kui ma alguses võtsin osa vaid Eestis toimunud võistlustest, siis mõne aasta pärast jõudsime Lätti ja Leetu. Isu quad’i-sõidu järele aina kasvas ja kasvas.” Kevini isa oskas noormehele alati häid nippe ja nõuandeid jagada. „Tänu temale olin võidusõitudel alati kiire ja edukas,” lisab noormees. „Minu karjääris toimus suur samm edasi 2015. aastal, kui võistlesin esimest korda koos meestega suuremal quadracer’il. Nägin trennis tohutult palju vaeva, et saada parimaks, sest teadsin, et niisama ei tule midagi. Edu nimel peab ise väga palju pingutama ja vaeva nägema. Aasta möödus hästi ja ma tulin ajaloo noorima quad’i-sõitjana Quad Open klassis Eesti meistriks. Tänu sponsoritele ja abilistele sain järgmisel hooajal võistelda Euroopa meistrivõistluste sarjas, kus pärast tehnilisi probleeme saavutasin aasta lõpus neljanda koha.”
Kergelt ei tule midagi
Kuigi mõlema motosportlase karjäär on sujunud pealtnäha väga edukalt, tõdevad noormehed, et tegelikkuses on silmitsi seistud paljude tagasilöökidega. „Kergelt ei tule mitte midagi,” ütleb Hannes, „mul on olnud väga palju kukkumisi ja haigetsaamisi. Kõige eredamalt on meeles Minibike’i viimane aasta, kus ma võitsin pool sõitudest, ent lõpuks kaotasin tiitli kahe punktiga. Väikesel minul olid pisarad silmis. 2013. aasta möödus samuti ainult tagasilöökide küüsis: hooaja alguses murdsin käeluu, seejärel rangluu ja viimasel võistlusel jalaluu. See oli hetk, mis pani mõtlema – kas ja miks. Need hetked lähevad aga kõik kohe meelest ära, kui uuesti hästi hakkab minema.”
Kevin nõustub Hannesega: „Tehnika on mind tähtsatel võistlustel tihti alt vedanud. Mitu korda olen olnud olukorras, kus juhin sõitu suure eduga, aga viimasel ringil läheb kett või rehv katki. Neil hetkedel mõtlen, kas see pingutus on päriselt ka kõike seda väärt. Suurim pettumus oli 2017. aasta esimesel Euroopa meistrivõistluste etapil, kus pidin mõlemad sõidud raja ääres lõpetama. Olin talveperioodil meeletult palju vaeva näinud ja see kõik lendas ühe hetkega vastu taevast.”
