Katkend Tanel Leoki raamatust: "Hotellist ähvardati, et kui ma tuba kinni ei maksa, lähevad nad selle uudisega meediasse"

 (4)
Tanel Leok ja Sõbrad 2013
Tanel LeokFoto: Hendrik Osula

Delfi avaldab täna kolmanda ja viimase katkendi äsja ilmavalgust näinud krossimehe Tanel Leoki elulooraamatust, mille viimane esitlus toimub täna Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus kell 17.30.

Allolev katkend räägib veidi üle käte läindu krossimeeste peost Tartus:

Ma pole kunagi mingi naistemees olnud. Aga kui sellest raamatust on siiani jäänud mulje, et mu ellu mahtus ainult kross, siis nii halvasti mul ikka ka ei läinud. Oli kooliaegseid „käimisi“ ja tüdrukuid, kellega arenes hiljem midagi rohkemat.

Enne Michelle’iga tutvumist oli mul tekkinud tunne, nagu ma oleks mingist rongist maha jäämas. Kogu aeg oli ainult trenn, kross, reisimine, trenn, kross, reisimine. Otsisin inimest, kes tahaks seda kõike minuga koos teha; tahtsin, et midagi toredat toimuks ka väljaspool krossi. Võiks arvata, et kuna ma olin nii noor, siis tahtsin olla vaba, aga tegelikult oli vastupidi. Ma tahtsin kellegagi päriselt koos olla, olin selleks valmis.

Michelle oli minust kaks aastat vanem hollandlanna, kes elas koos vanematega Belgias. Ta võttis minuga pärast pidu ühendust ja ma mõtlesin, et miks mitte.

Kõik arenes väga kiiresti ja aasta lõpuks tuli ta mulle juba Eestisse külla. Enne tulekut oli ta Eesti elu-olu kohta guugeldanud ja ta hakkas igasuguseid asju kartma. Nagu välismaalased ikka, arvas ta, et Eesti on nagu Venemaa. Samuti oli ta internetist teada saanud, et meil on palju narkomaane ja HIV levik on kõrge. Ütlesin, et Eesti rahvaarv on nii väike, et kui üks inimene HIV-d kannab, siis see lööbki protsendi üles. Ja et me ei räägi vene keeles. Meil on küll piirkonnad, kus seda rohkem tehakse, aga see pole valdav.

Seotud lood:

Läksin Michelle’ile Tallinna lennujaama vastu ja sõitsime koos Võrumaale minu vanematega kohtuma. Kõik läks kenasti, aga siis jõudis kätte aastavahetus, mille tarvis oli meil sõpradega juba enne seda, kui Michelle Eestisse otsustas tulla, Otepääl peokoht kinni pandud. Läksime sellele peole Michelle’iga koos.

Paraku kippusid meie tollased üritused käest minema nagu ikka noortel poistel, kes muidu alkoholi ei joo, aga kui kaks korda aastas pidutsevad, siis ikka nii, et maa on must. Tehti igasuguseid lollusi, muidugi mitte meelega, kõik lihtsalt kukkus tobedalt välja. Keegi hüppas tantsuhoos peaga vastu lage ja lamp läks puruks, keegi kukkus peaga vastu kamina nurka, aga viga ei saanud mitte pea, vaid kamin, keegi lõhkus kogemata laua ära, keegi jõudis vaevalt öelda, et oksendas viimati viieaastasena, kui ta suust väljus juga ja ta oksendas terve põranda täis jne. Olgu igaks juhuks öeldud, et me korvasime majaomanikule kõik kulud.

Michelle tundis ennast selle möllu keskel ilmselgelt halvasti ja minu sõbrad ei meeldinud talle üldse.

Krossimeeste pidudest rääkides sobib siia meenutus ühest teisest aastavahetuse paiku Tartus ülekäte läinud peost, kus peategelane olin ma ise. Kui muidu öeldakse minu kohta vaikne tüüp, siis alkoholi joonuna muutun ma hästi sõbralikuks ja võib-olla veidi ettearvamatuks, sest mulle võib pähe karata mõni spontaanne idee ja võin teha natuke „pulli“.

Meie neljaliikmelisel seltskonnal oli Barclay hotellis sviit, kuhu oli hea pärast pidu magama minna. Kaks sõpra veetsid vastu hommikut toas rahulikult paari tüdrukuga aega, kui linnapealt naasin mina. Enne tuppa jõudmist märkasin koridoris tulekustutit ja haarasin selle pikemalt mõtlemata kaasa. Arvasin, et jube lahe on sõpru väikse vahuga üllatada, aga ma ei teadnud, et kustuti seest ei tule vahtu, vaid hallikasrohelist pulbrit. Terve tuba, saun, voodid, kõik kohad olid tolmu täis ja näis, et see ei saa iial otsa.

Ma ei osanud muud teha, kui pistsin kustuti otsapidi aknast välja ja lasin viimase lõpu alla tänavale. Selle kohta öeldakse, et tahtsid head, aga välja tuli nagu alati. Tahtsin natuke nalja teha, aga hävitasin põhimõtteliselt terve toa.

Kuna magada seal enam ei saanud, pidime koos ülejäänud seltskonnaga toa maha jätma ja endale uue ulualuse otsima.

Hommikul helistati hotellist ja ähvardati, et kui ma tuba kinni ei maksa, siis nad lähevad selle uudisega meediasse. Tore uudis küll: „Tanel Leok laamendas Barclay hotellis“ või „Noor krossisõitja Tanel Leok märatses ja lõhkus Barclay hotelli sviidi“. Vabandasin ja maksin toa kinni. Mul oli tõesti piinlik, sest midagi nii hullu polnud ma teha tahtnud.