Katkend Tanel Leoki elulooraamatust: "Olin seda kaheksa aastat oodanud ja nüüd oli see lõpuks käes!"
Delfi avaldab teosest "Leok. Tanel Leok" sel nädalal juba teise katkendi, mis räägib Taneli esimesest MM-etapivõidust 2008. aastal Iirimaal.
Katkend raamatust:
Hooaja keskel sai abaluu lõpuks terveks ja kohe paranesid ka tulemused, olin mitu korda lähedal etapivõidule, aga tulemata see jäi. Poodiumile korra siiski jõudsin, see toimus Saksamaal Teutschenthalis, kus tulin kolmandaks.
Hooaja teises pooles oli mul tulemas väike juubel, pidin Iirimaal Dublinis sõitma oma motokrossi MM-i 100. etapi. Mõelda vaid, sõitsin tipptasemel motokrossi juba kaheksandat aastat ja mind ootas ees sajas etapp!
Mäletan, et sel nädalavahetusel tundsin ennast halvasti, energiat polnud ja olemine oli kehv. Mingi imega õnnestus laupäevases kvalifikatsioonisõidus teiseks tulla. Pühapäeval aga olemine paremaks ei läinud ja tundsin starti minnes tohutut väsimust. Ei teagi, kas oli asi selles, et ma ei hellitanud sõidu suhtes mingeid erilisi lootusi, aga mul õnnestus stardis hästi minema saada ja sisenesin kurvi esimese viie hulgas. Endalegi üllatuseks lõpetasin esimese sõidu teisena.
Teine start õnnestus samuti hästi, stardikurvi läbisin jälle esimeste hulgas ja sõitsin oma sõitu. Ühtäkki vaatasin, et oleme Billy MacKenziega päris pikalt teiste eest ära sõitnud. Hoidsin Billyl survet peal – olime Kawasakis tiimikaaslased ja ma teadsin ta nõrku kohti. Billy tegigi apsu ja kukkus. Asusin sõitu juhtima ja kontrollisin seda, ehkki pingutama ma suurt ei pidanudki. Vaba ja mõnus oli sõita, kõik tundus nii lihtne ja ma ei pannud endast maksimumi välja. Võib-olla läks kõik nii hästi tänu sellele, et mul polnud pinget peal – kehva enesetunde tõttu ei olnud ma endale kõrgeid lootuseid seadnud. Aga kõik töötas risti vastupidi tavalisele ja ma tegin endale sajanda etapi puhul kingituse – võitsin teise sõidu ja kokkuvõttes kogu etapi.
Minu esimene! Olin kaheksa aastat seda oodanud, selle poole püüelnud ja nüüd oli see lõpuks käes! Oleksin väga soovinud, et Jan de Groot, kes võidu nimel minuga nii palju vaeva nägi, oleks seda rõõmsat päeva näinud. Etapivõit on maailmameistritiitli järel teine kõige tähtsam asi, mille poole krossisõitja püüdleb. Muidugi, eri riikide meistritiitel on ka väga oluline ja neid oli mulle selleks ajaks kogunenud juba kolm: 2001. aastal Saksamaa meister, 2004. aastal KWS sarja Briti meister ja 2007. aastal Hollandi meister. Saksamaa meistritiitel oli 125-ste klassis, teised kaks suurel tsiklil MX1-s.
Tookordne poodiumile astumine tekitas varasematega võrreldes hoopis teistsuguseid tundeid. Eesti hümn, sinimustvalge lehvimas, teadmine, et oled võitnud maailmameistrivõistluste etapi – kõik tekitas võimsaid emotsioone. Pisar kippus vägisi silma, aga tahtsin kõva mees olla ja hoidsin selle tagasi.
Kohe tekkis hästi palju õlale patsutajaid ja kiitjaid. Pidas paika, mis isa oli kogu aeg öelnud, et ainult esimene saab auhinna, teistele kuuluvad lohutusauhinnad. Ja nii see tegelikult ongi, sest sellist tähelepanu nagu nüüd, polnud mulle varem osaks saanud. Keegi ei mäleta, kes oli Usain Bolti või Michael Phelpsi järel teine, ehkki esimese ja teise koha vahe võis olla murdosa sekundist. Võitja võtab kõik. Ka lepingutes on võidu eest makstavad boonused märkimisväärselt suuremad, sest võit on see, mis määrab. Ülejäänud – tulge teinekord jälle. Mul on hea siin niimoodi mõtiskleda, sest ma olen mõlemal positsioonil olnud. Olen olnud esimene, teine, kolmas, ja tean, mis tunne on ka 25. kohal lõpetada. Esimesele kohale jõudmist ei saa millegi muuga võrrelda.
