Katkend Tanel Leoki elulooraamatust: "Järsku hüppas politseinik minu auto rooli ja sõitis koos Karoliina ja lapsega minema!"
Raamatu “Leok. Tanel Leok” esitluses toimuvad 26. novembril kell 18.00 Tartus Tasku keskuse Rahva Raamatus ja 27. novembril kell 17.30 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus.
Katkend raamatust:
Kui oli kihlumine, siis pidi tulema ka pulm, eks ole? Nii oli. Aga nädal enne pulma oli poissmeeste pidu.
Oli esmaspäevane päev ja meie perega parasjagu Eestis, täpsemalt Sõmerpalus. Mu hommik algas sellise tundega, et tahaks lihtsalt kodus olla, ei viitsi kuhugi minna. Karoliina oli mulle aga Tartusse lõunaks hambaarstile aja kinni pannud. Ma ütlesin talle, et jätan selle ära, sest tahan kodus olla. Karoliina vastu, et pead minema ja jutul lõpp. No mul polnud mingit tuju minna, sellest tõusis isegi väiksemat sorti tüli. Lõpuks istusin tusasena autosse. Kell oli sealmaal, et ma oleksin nagunii hiljaks jäänud, aga Karoliina käis peale nagu uni, et peab minema.
Sõitsime siis Tartu poole, Karoliina ja 9-kuune Sebastian olid samuti autos. Politsei peab kinni. Oeh, no kui nõmedaks see päev veel minna saab? Mul paluti autost välja tulla ja politseiautosse istuda. Nüüd sain juba päris kurjaks. Mida ma valesti tegin? Miks te mu kinni pidasite?
Järsku hüppas teine politseinik minu auto rooli… ja SÕITIS KOOS KAROLIINA JA LAPSEGA MINEMA!!! Mida kuradit…?
Enne kui ma mingitki moodi reageerida jõudsin, vuras eemal seisnud buss politseiauto kõrvale ja sealt hüppasid välja minu sõbrad, kes ütlesid, et tule, Tanel, lähme peole.
Martin Arumäe
Taneli sõber
Mõtlesime Toomas Triisaga, et teeme Tanelile korraliku poissmeeste peo. Keegi meist polnud siis veel abielus ja tahtsime, et pidu oleks äge. Esimene plaan oli peigmees kuskil Eestis kinni võtta ja Saksamaale viia, kus pidime võtma rendiautod, mööda pidusid käima jne. Numbreid kokku lüües oli selge, et see läheb liiga kalliks ja matsime selle mõtte maha. Meie eelarve oli tegelikult 5000 krooni nägu (umbes 320 eurot), mis oli tol ajal päris suur summa.
Esmaspäeva valisime sellepärast, et Tanelil oli hooaeg veel käimas ja nädala lõpus poleks saanud sellist üritust korraldada.
Leppisime tuttavate politseinikega kokku, et vaja üks asi korda ajada. Politseinikel oli just sobivalt see päev vaba ja nii jõudsimegi väikse naljaga kaubale.
Mulle pandi peobussis kohe kuulsa kaskadööri ja hullumeelsete mootorrattahüpete tegija Evel Knieveli kostüüm selga ja ma pidin seda õhtuni, et mitte öelda hommikuni kandma. Sõit võis alata.
Sündmusi mahtus sellesse päeva väga palju ja võib-olla on mul nende ajaline järjestus natuke segamini (lõpust ma parem ei räägi), aga see polegi vast tähtis, millises järjekorras need asjad täpselt juhtusid.
Igatahes, ühel hetkel pidin Lõunakeskuse juures suvaliste inimeste autoaknaid pesema, et Karoliinale pulmakleidi jaoks raha teenida. See mul väga hästi välja ei tulnud ja üks paarike sai mu peale eriti kurjaks, et poisid, mida te lollitate ja nende auto jne. Need inimesed ei mõistnud nalja, ehkki meie seltskond oli veel täitsa kaine ja midagi sündsusetut ei tehtud. Veel.
Martin Arumäe
Taneli sõber
Järgmiseks läksime linna ja viisime Taneli depilatsiooni ja spreipäevitusse, et ta pulmadeks Karoliina jaoks ikka piisavalt ilus oleks. Depilatsioonis oli Tanelil vist väga valus, sest ta karjus ikka korralikult. Teenindaja sai oma töö peaaegu lõpuni ära teha, aga päris valmis ei saanudki, sest klient keeldus rohkem valu kannatamast. Depileeriti selga ja jalgu, muude asjade kallale ei palunud me minna.
Edasi läksime kogu pundiga naiste aeroobikatrenni. Meil oli plaanis stripaeroobikasse minna, aga kahjuks ei saanud me selleks päevaks treenerit.
Edasi sõitsime mööda Tartut ringi ja bussis läks juba peoks. See oli saunabuss, kus alkoholi voolas ojadena ja ma pean ütlema, et meiega koos veetsid pisut aega ka paar tüdrukut, kellele postitants polnud võõras.
Mingil hetkel läksime fotograafi juurde, kuhu oli isegi mu tsikkel kohale toodud. Martini sõnul oli kokkulepe paari tüdrukuga, kes pidid koos meiega poolpaljana poseerima, aga need hüppasid viimasel hetkel alt ära.
Järgmiseks läksime karjääri püssi laskma, aga siis oli osa meist juba päris vintis ja täpsuslaskmine jäi lühikeseks. Üks sõber tuli bussist välja, haaras relva ja näitas kuidas õiged mehed (gangsterifilmidest õpitud võtetega) lasevad. Instruktor selgitas, et see siin pole mingi film ja niimoodi ei tohi lasta ja võttis relva ära. Asi hakkas kontrolli alt väljuma.
Pärast laskmisharjutusi sõitsime bussiga ülikooli juurde, aga buss ei keeranud kurvi välja ja jäi tänavanurgal seisma, põhjustades korraliku ummiku, mille peale mõni inimene jälle päris kurjaks sai. Meil polnud sellest aga midagi, läksime bussist välja ja tantsisime tänaval. Vahepeal kogusime inimeste käest jälle „kleidiraha“.
Bussis oli kaks väikeste laste jooksuratast, mille sõbrad olid mulle ja Sebastianile kinkinud. Ma pidin ühega neist Musumäest alla sõitma ja igasugu trikke tegema. Muidugi käisin ma sellega kõhuli ja pealtvaatajatel oli nalja kui palju.
Kui õhtu kätte jõudis, läksime Püssirohukeldrisse sööma ja karaoket laulma. Kõigile anti mikrofoni kaudu teada, et ma hakkan naist võtma, pruudile on vaja pulmakleit osta ja kõik annetused on teretulnud. Selle peale läks üks purjakil üliõpilane lähima pangaautomaadi juurde, võttis värskelt laekunud õppelaenurahast 3000 krooni (umbes 190 eurot) ja pani korjanduskarpi. Ma ei tea, mis ta hommikul sellest arvas, igatahes ma tervitan teda ja tänan veel kord.
