Võrkpallist, jalgpallist, argpüksidest ja Eesti spordiajakirjanduse suurimast häbiplekist

 (35)
Võrkpallist, jalgpallist, argpüksidest ja Eesti spordiajakirjanduse suurimast häbiplekist
Näete, ma panin lisaks nimele isegi oma pildi arvamusloo juurde.Hendrik Osula

Eesti ühiskonna üheks suureks valukohaks on kodanikujulguse puudumine. Isegi arvata julgetakse vaid siis, kui ollakse kindlad oma anonüümsuses.

Kõige lihtsam näide on päevalehtede kommentaariumid. Mõni üksik persoon julgeb seal osaleda päris nime all. Kui Postimees kaotas anonüümsed kommentaarid ära, siis sisuliselt lõpetatigi artiklite kommenteerimine. Teravhambad kolisid Delfisse. Sest kõik tahavad ju midagi arvata vargsi, salaja. Et saaks aga istuda kuskil pimedas kapis ja ukse vahelt vaimukusi pilduda.

Sellist salastamisjanu võib täheldada ka kõikvõimalike valimiste ja uurimiste puhul. Küll on ikka mõnus igasuguseid VEB Fondide raha kantimisi 70 aastaks kalevi alla panna. Kui äge on valida presidenti nii, et mitte keegi ei saa teada, kelle nime kabiinis tegelikult sedelile kirjutasid. Sest jumala eest pole mõtet hakata kõva häälega erakonnakaaslastele ütlema, et sina arvad teisiti. Erineda massist ei tohi! Tuleb vaikselt ära kuulata, mida targemad arvavad, truualamlikult noogutada ja siis kardina varjus oma tegelik arvamus urni poetada.

Kui aga korvpalli ja jalgpalli artiklid kokku liita, siis edestasid nood 100 artiklit võrkpalli 50 viimast lugu üsna napilt.

Kahjuks pole patust prii ka Eesti spordiajakirjandus. Täna lugesin Õhtulehes ilmunud arvamusartiklit „Miks võrkpall kedagi ei koti?“. Täitsa huvitav ja kahtlemata intrigeeriv lugemine. Nii mõnedki tähelepanekud on õiged ja asjakohased, päris mitmele väitele vaidleks vastu. Näiteks väide, et võrkpalliuudiseid loetakse imevähe. Aga äkki on põhjus konkreetse väljaande pakutava sisu kvaliteedis?

Seotud lood:

Huvi pärast tegin veidi statistikat Delfi lugude kohta spordialade lõikes. Võrdlesin 50 viimase võrkpalli, 50 korvpalli ja 50 jalgpalli uudise loetavust. Jämedalt öeldes oli nõnda, et korvpalli lugusid oli loetud kaks korda rohkem kui vutiuudiseid. Kui aga korvpalli ja jalgpalli artiklid kokku liita, siis edestasid nood 100 artiklit võrkpalli 50 viimast lugu üsna napilt.

Mõistagi ei saa selle väikese rehkenduse põhjal pasundada, et võrkpall on Eestis teistest suurtest pallialadest kõvasti populaarsem. Ei ole. Teistest aladest on lihtsalt rohkem uudiseid avaldatud ja seetõttu on neil lihtsalt väiksem uudisväärtus. Ja muidugi ei saa ka unustada, et võrkpallis on EM-valiksari otsustavas faasis ja huvi tavapärasest kõrgem. Ainus järeldus, mida teha julgen, on see, et käärid kolme suure pallimängu vahel ei ole suured. Kümneaastase kogemuse põhjal söandan kõhutunde pealt pakkuda, et kolmest alast on onlinemeedias kõige populaarsem korvpall (ehkki edu teiste ees on sulanud), jalgpall ja võrkpall istuvad klikkide edetabelis enam-vähem ühe pulga peal. Neist kõrgemal on muudest aladest näiteks kergejõustik. Aga kordan: loetavus sõltub ju sellest, kui põnev materjal on konkreetsel toimetusel ning kus ja kuidas seda eksponeeritakse.

Ja väljend "ei koti kedagi" on igal juhul selge ja taotluslik liialdamine. Võrkpall kuulub maailma populaarsemate alade esikümnesse. Eriti popp on ala Aasias ja Brasiilias, Euroopa riikidest peetakse Poolat võrkpalli Mekaks. Eestis on lugu üsna rõõmus, usutavasti toob pühapäevane mäng Lätiga Tondiraba halli 4000 - 5000 inimest. Eestis pole palju spordialasid, mis selliseid numbreid näidata suudavad.

Hea meelega diskuteeriks sel huvitaval teemal, aga kellega? Õhtulehe arvamusloo autoriks on märgitud keegi Hugo Tipner. Sellist inimest ei ole olemas. Tegemist on pseudonüümiga. Mõned head aastad tagasi askeldas Postimehe sporditoimetuses fantoomajakirjanik Risto Mehine, kelle nime all reporterid kollaseid uudiseid avaldasid. Tänaseks päevaks on härra Mehine tähtajatule puhkusele saadetud ja Postimehe veergudel maailma tippsportlaste elukaaslaste tissiandmeid enam naljalt ei leia. Mulle igatahes meeldib tänane Postimees rohkem kui varasem.

Õhtuleht on astunud aga veel kummalisema sammu – üsna jõuliste ARVAMUSlugude autorid peituvad Hugo Tipneri nime taha. Head kolleegid ja sõbrad, miks te seda teete? Kas te häbenete oma seisukohti? Kardate reaktsioone? Arvate, et rikute suhted sportlastega? Soovite vältida vastutust, mis iga arvamuslooga paratamatult kaasneb? Päriselt ka – miks? Igatahes on see piinlik.

Mina lähtun ajakirjanikuna lihtsast põhimõttest. Kui ma ei julge mingile provokatiivsele loole (mida ma kirjutan küllalt tihti, tunnistan) oma nime alla panna, siis ma seda ei avalda. Soovitan seda ka kõigile teistele. See on enda distsiplineerimiseks üsna hea abivahend. Aga üldiselt teen kolleegidele laiemalt üleskutse – kirjutage rohkem arvamuslugusid, ärge hoidke end tagasi, teil on huvitavaid mõtteid, mis on vähemalt minu jaoks oluliselt põnevamad kui mõni järjekordne tõlkelugu.

Ausalt öeldes tean, kes selle konkreetse võrkpall-ei-koti artikli kirjutas, aga jätan nime siinkohal avaldamata. Usun, et too kultuurilembene spordiajakirjanik taipab ise, et pimedas kapis istumisel ei ole vähimatki põhjust.