Tundub kohatu väide pärast Euroopa Kuldliigas saadud mannetut kaotust Belgialt? Ärge pabistage – juhtub! Mäng tõesti ei jooksnud. Robert Tähel, haigusest tingituna või mitte, polnud parim päev. Ega ka mitte 39. sünnipäeva tähistanud Kert Toobalil. Ega Renee Teppanil või Rait Rikbergil. Õigupoolest on sellise kaotuse järel raske kedagi kiita, peatreener Gheorghe Creţu jäi rahule Toobali välja vahetanud Markkus Keele esituse ja positiivsusega.

Aga teinekord ongi hea turniiri käigus sakutada saada. See sunnib võimeid paremini mobiliseerima. Ausalt öeldes poleks enne turniiri arvanudki, et Eesti võiks hakata taas Maailmaliiga poole ronima. Kuid täna ei näe selles midagi võimatut. Minu hinnangul on võimalus jõuda 16 riiki hõlmavasse Maailmaliigasse, mis kannab nüüd Rahvuste Liiga nime, täiesti reaalne. Mitte suur, aga olemas. Tõenäosuseks rehkendasin 10 protsenti. Pealegi oligi Belgia meie teel vaat et suurim komistuskivi ning eduka sooritusega homme Rakveres Slovakkia vastu lülitaks Eesti Punased Draakonid konkurentsist välja.

Vaja viis-kuus võitu

Toobal tunnistas, et pole ennast kvalifitseerumise keerulise süsteemiga kurssi viinud. Õige kah, mängijad peavadki jäägitult keskenduma järgmisele matšile, nad ei tohi lasta mõtetel lendu minna. Aga võrkpallisõbrad võivad ja peavadki seda tegema, sest kuidas muidu nad teaksid fännireise planeerida. Ühtlasi peavad võimalikele tulevikustsenaariumitele mõtlema rahaasjade eest vastutavad alajuhid.

Niisiis, sammud, mis lahutavad Sinilõvisid Rahvuste Liigast. Vaja oleks 5–6 võitu.