Võitjad ei alistu ja alistujad ei võida: mäng Poolaga oli skandaalne, piinlik ja häbiväärne

 (130)
Gheorge Creţu süstis meestesse kaotaja mentaliteeti.
Gheorge Creţu süstis meestesse kaotaja mentaliteeti.Foto: Andres Putting

Eesti võrkpallikoondise teadlik ja tahtlik Poolale alistumine oli piinlik ja häbiväärne.

Kahjuks nägid silmad sellegi ära, kuidas Eesti mehed lähevad teadlikult kaotama ega üritagi võita. Ja seda tehakse tiitlivõistlustel, EM-i avamängus. Kusjuures maailmameister Poolat võinuks hammustada.

See, mis toimus Poolaga peetud mängus, oli skandaalne, piinlik ja häbiväärne. Eesti võitis teise geimi, viigistas kohtumise ja siis käsutas peatreener Gheorge Creţu kõik väljakul olnud põhimehed pingile. Isegi kolmandas geimis eduseisul 14 : 11 ei liikunud Creţu näol ükski lihas – otsus kaotada oli lõplik. Et Eestil taeva pärast mingit võimalust ei tekiks, toodi väljakult ära ka suurepäraselt tegutsenud Kristo Kollo.

Võitmine pole ühekordne. Võitmine on harjumus. Kahjuks ka kaotamine.

Mõistagi on võimatu öelda, kas Eesti võitnuks, aga igavene tõde on, et võitjad ei alistu ja alistujad ei võida.

Võib arvata, mis tundega vaatasid vaikset alistumist 1700 Rotterdamis tribüünidel viibinud fänni ja kümned tuhanded poolehoidjad telerite ees. Vaid üks kommentaar sotsiaalmeediast: „Mida Creţu ometi teeb?! Pole koht, kus katsetada, kuidas terve pink mängida oskab. Robert Täht välja, kõik välja, hästi toimiv kooslus välja ja järgneb kolmanda geimi rongiõnnetus...”

Eesti ei vaja luusereid


Kuivõrd erinev võib olla mõttemaailm... Creţu sõimas Tähe läbi, kui too arvas, et võiks koos parimatega platsile tagasi minna ja Poolale tuule alla teha. Vastandiks tsiteerigem legendaarse ameerika jalgpalli treeneri Vince Lombardi kuulsat mängueelset kõnet: „Võitmine pole ühekordne. Võitmine on harjumus. Kahjuks ka kaotamine. Ma usun jumalat ja usun saatusesse. Ja ma usun ka kindlalt, et iga inimese parim hetk, suurim rahuldus, mis talle osaks saab, saabub siis, kui ta töötab kogu südame ja hingega õige asja eest ning lebab kurnatult võitlusväljal... Võitjana.”

Seotud lood:

Üks asi on tahtliku allaandmise tõttu saamata jäänud võimalik punkt või punktid...

Esiteks süstis Creţu mängijatesse kaotaja mentaliteeti. Allajäämine on aktsepteeritav, võidelda pole vaja ja võitlusse kippumine on karistatav, nagu Täht koges. Tagajärg: Montenegro vastu polnud meil võitlejaid.

Teiseks: kui võrkpalluril või meeskonnal on hoog sees, püüab vastane selle maha võtta, näiteks minutilise vaheajaga. Eesti hoo peatas oma peatreener. Kui võimas olnuks mängijate enesekindlus, kui Poola vastu oleks saadud kätte ka teine geim, ehk kolmaski...

Kolmandaks. Creţu üks põhjendusi, miks ta teise koosseisu sisse pani, kõlas: „Nüüd tean, et kõik on mänguvalmis ja hea emotsiooniga.” Miks siis ei läinud need mänguvalmis ja hea emotsiooniga mehed Montenegro vastu, kui seis hapuks muutus? Ja kui läksid, siis miks nad mängu ei päästnud?

Kahju, et Creţut pärast seda mängu ei vallandatud. Eesti ei vaja luusereid.