Vabavõitlejate Conor McGregori ja Habib Nurmagomedovi tiitlimatš pani sügavamalt mõtlema, mis asi on sport ja kes on sportlane. Kas sporti saab defineerida pelgalt aktiivse higistamise, võistlusmomendi, publikuhuvi ja rahasumma põhjal? Tituleeriti ju mainitud matš auhinnasummade poolest ajaloo suurimaks, ehkki võitlusele järgnenud sündmuste tõttu ei vääri pärast McGregory alistamist puurist välja tormanud ja rivaali sõpra tümitama hakanud dagestanlane Nurmagomedov sportlase nime.

Iga löömamees – olgu kui tahes efektiivne – lihtsalt ei ole sportlane. Teda sportlaseks nimetades madaldaksime kõiki päris sportlasi. Spordis ei piisa sellest, et sa oled parim. Tuleb olla parim reeglite piires. 1988. aasta olümpial ei jõudnud Carl Lewis 100 meetri sprindis esimesena finišijoonele, kuid temast dopingu abil kiirem olnud Ben Johnson ei mahtunud reeglitesse. Spordiga käib kaasas ka oma kirjutamata eetikakoodeks. Tuleb austada spordiala, reegleid ja kaasvõistlejaid. Sport ei tohiks olla destruktiivne, ta peaks ühiskonda ehitama, mitte lõhkuma. Ohtliku käitumishäirega inimese koht pole spordisaalis, vaid haiglas. On ju mõeldamatu, et näiteks Gerd Kanter üritanuks Pekingis pärast olümpiakulla võitmist Virgilijus Alekna treenerile solvamise eest ketast vastu kõhtu visata. Absurdne! Miks? Sest sportlased nii ei käitu. Punkt.

Miks Venemaa jalgpallurid ei või inimesi peksta?

Jaga
Kommentaarid