Ühesõnaga, teid on hoiatatud: järgnev tekst ei ole ülearu tõsine. Niisiis, fantaseerime, kuidas kergejõustikuliit rekordiomanikele ebameeldiva uudise edasi annaksid ja kuidas nood reageeriksid. Ja loodame, et austatud sportlased ja alajuhid võtavad asja ikka huumoriga, sest kogu see olukord ongi nii groteskseks muudetud, et teistmoodi sellesse suhtuda ei saagi.

***

Esimesena kohtub alaliidu president Erich Teigamägi noorte rekordivaldajate Anna Maria Oreli ja Reena Kolliga. Esimene viis detsembris vasaraheite rahvusrekordi 68.71ni, teise nimel on teivashüppe mark 4.31. Vabandust! Oli…

„Kallid tüdrukud, te olete olnud tõesti haruldaselt tublid ja alaliit hindab kõrgelt teie ponnistusi. Aga siiski pean teid informeerima ühest teie jaoks suhteliselt vähetähtsast muudatusest. Nimelt olete te nii heas vormis ja kindlasti parandate järgmisel aastal oma tulemusi veelgi ja khm… teie praegused rekordid kaotavad kehtivuse,“ vuristab Teigamägi kiiresti.

„Miks?“ tahavad Koll ja Orel teada.

„Noh, tegemist on Euroopast tulnud laiema algatusega ja pealegi – nagu ma juba ütlesin – teid see sisuliselt ei puuduta, kui siis minimaalselt, kuna nagunii võtate te need rekordid tagasi. Kusjuures…“ ootamatult pähe sattunud idee toob Teigamägi näole laia naeratuse, „alaliit premeerib teid kõikide uute rekordite eest. Ütleme 200… Ei, 500 euroga!“

***

See läks täitsa libedalt, rõõmustab Teigamägi. Samas tunneb ta, kuidas vererõhk tõusma kipub ja käed higiseks lähevad. Järgmiseks helistab ta nimelt Erki Noolele.

„****! Mida ****! Opakad olete vä? Täielik nonsenss ju! Idiootsus!“ tulistab olümpiavõitja, kui on revolutsioonilise uuendusega kurssi viidud. Ahmib hetkeks õhku ja jätkab: „Ainult mingid täissöönud ******** võivad sellise jaburuse peale tulla! Jätsite kogu kambaga seal Maakri tänaval tabletid võtmata?!“

„Rahu, Erki! Kuula mind nüüd…“ torkab Teigamägi vahele.

„Kuula sind? Nagu ma kuulasin sind EOK presidendi valimistel, kus sa üritasid mul vaipa alt ära tõmmata? Mölakas!“

„Erki, vaata korra laiemat pilti. Ilmselgelt on mängureeglid vahepeal muutunud. Kui me räägime vanadest rekorditest laiemalt – mitte konkreetselt sinu rekorditest –, siis sa pead ju möönma, et seal on tulemusi, mis äratavad kahtlusi…“

„Mida sa nüüd tahad öelda, et mu kaugushüppe tulemus 8.10 oli ära mõõdetud ja 8815 punkti kogudes astusin ma äkki kettaheiteringi ääre peale või?“

„Ei-ei! Sinu rekordite osas mul kahtlusi ei ole. Erki, hallo…? Erki, oota nüüd – ära pane toru ära. Erki? Pagan võtaks!“

***

Kolmikhüppe rekordimees Jaak „17.35“ Uudmäe võtab Teigamägi vastu oma residentsis ja palub abikaasa Maiel külalisele serveerida kohvi koore ja suhkruga.

„Niisiis, Jaak, et pikk jutt lühidalt kokku võtta: küsimus ei ole selles, et me arvaksime, et sa 1980. aasta Moskva olümpial korraldajatelt mingil moel keelatud abi said. Ei-ei-ei! Lihtsalt kuna kõik Euroopa rekordid nullitakse, siis mõtlesime, et kole vahva oleks nullida ka Eesti rekordid. Siis saaks ju järgmisel aastal pidevalt teha positiivseid uudiseid uutest rekorditest, need uudised paneksime Facebooki ja saaksime palju laike…“ vadistab Teigamägi, kes on väga rahul, et vestluspartner tal erinevalt eelmisest nii pikalt ja segamatult rääkida laseb.

„Mis te nende laikidega teete?“ küsib Uudmäe kavalalt naeratades.

„Mis mõttes?“

„Kas te tarvitate neid alaliidus toorelt või teete hoidiseid ja kasutate talvisel ajal?“

„Jaak, kas sa nüüd irvitad mu üle?“

„Loomulikult mitte. Erich, passi tuleb ka vaadata, ma ju vana kooli mees, ei tea mina midagi laikidest. Kuule, räägi mulle parem, et kas võtate mu olümpiavõidu ka ära või jätate selle alles?“

„Einoh… Kes seda olümpiavõitu sinult, Jaak, võtta saab? Lihtsalt rekordid.“

„Väga hea!“ rõõmustab Uudmäe ja rüüpab kohvi. „Maiekesele on kuldmedal väga südamelähedane. Ta kasutab seda nimelt tikuvõileibade serveerimise alusena. Jube kurb oleks see temalt ära võtta. Oh kui tore! Sina Erich oleks ikka üks mõistlik mees! Kas sa veini tahad? Mulle Viktor Sanejev saatis mõni aeg tagasi terve kasti head Gruusia veini.“

***

„Ma ei saa mitte midagi aru,“ kostab Gerd Kanter ja raputab nõutult pead. „Ma ju heitsin Helsingborgis 73.38. Ise oma käega heitsin! Tulin sedasi pöörde pealt hirmsa hooga ja siis panin viuh – ketas muutus õhus väikeseks täpiks ja kadus silmist. Pärast Rauli ja Vesteinniga tükk aega otsisime maandumise kohta, ketas ise jäigi kadunuks. Isa ka veel kiitis, et nüüd olen ma lõpuks õige kettamees ja Sass on minu kõrval täitsa suss. Ja nüüd tulete te ütlema, et ma polegi seda heitnud?“

Teigamägi paneb olümpiasangarile käe õlale ja vaatab sügavale silma: „Gerd, ma saan väga hästi aru, mida sa praegu tunned. See oli ka alaliidu jaoks raske otsus. Aga usu, nii on kõigile parem – Eesti ja maailma kergejõustikule, uutele põlvkondadele ja tegelikult ka sulle endale. Ei ole kerge nii suure koormaga elada ja 73.38 on ikka metsikult suur koorem.“

„Kas asi on tuuletugevuses?“ küsib Kanter ja hõõrub sõrmega silmanurka.

„Ei.“

„Ega te ometi mind dopingu tarvitamises kahtlusta? Olen terve karjääri tahtnud tõestada, et tippu saab ka puhtalt. Koha alguses mõtlesime Rauliga, et…“

„Jumal hoidku – ei!“ lõikab Teigamägi vahele. Aga Kanter on ennast juba üles keeranud.

„Ma andsin proove, nii et maa oli must! Vasakule, paremale ja keskele ka kui vaja. Kui Pekingis olümpiavõitjaks tulin, siis andsin kõik nõutud proovid ära, kõik anumad olid triiki täis, lõpetuseks palus Rebane mul üks seapõis ka täis pissida. Lihtsalt igaks juhuks. Nimelt ta tahtis, et meil endal oleks ka mu uriininäidis olemas, kui kunagi peaks mingi arusaamatu võnge tulema ja keegi väitma, et mu proov oli positiivne või et sealt on leitud mingeid imelikke molekulikesi.“

„Gerd, rahune! Kõik on hästi. Me teame, et sinu tulemused on saavutatud ausalt…“

„Kus see põis mul nüüd on? Oot, ma otsin selle üles – tahad?“ küsib Gerd ja hakkab vastust ootamata kodus kappe läbi tuulama. „Kuskil siin peaks ta olema. Raul ei jätnud kunagi midagi juhuse hooleks. Aga jah, mina ei võtnud kunagi dopingukütte kui vaenlasi, vaid ikka kui häid sõpru, kes aitavad ala puhtamaks teha. Vahepeal üks dopingukütt isegi elas minu juures ja aitas Liinal kodutöid teha. Maja ehitades ma isegi mõtlesin korra, et kas kempsu WC-potti üldse ongi vaja paigaldada? Pissida tuli ju alati purki. Aga Liina sekkus ja ütles, et ta on kõik mu veidrused üle elanud, aga see oleks liig – majas peab olema korralik kempsupott. Oota, Erich, kuhu sa lähed, ma vist tean, kus see seapõis on!“

***

„Andu, nagu ma selgitasin – loomulikult jääb sinu Valgas visatud 87.83 edetabelisse alles, aga alates järgmisest hooajast alustame rekorditega nii-öelda puhtalt lehelt.“

Andrus Värnik justkui ei kuulekski Teigamägi juttu. Ta vaatab pingsalt alaliidu presidendist mööda, ühte kindlasse punkti. Kui Teigamägi üritab vaadata samas suunas, näeb ta üksnes üle tee roomavat sajajalgset. Pintsakus Teigamägi sõõrmetesse tungib Antsla rammus õhk.

„Ühesõnaga, senised tulemused ei kaota kehtivust, aga lihtsalt praegused rekordiomanikud tõstetakse endiste rekordiomanike staatusesse. Mõistad?“ proovib Teigamägi selgitustööd jätkata.

Värnik võtab lapiku kivi ja viskab Nässmõisa järveveel lutsu – üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse…

„Ega meie, Andu, ise ei olekski hakanud midagi muutma. Aga need seal Euroopas nullisid kõik rekordid ja siis, noh…“

…kaheksa, üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, kolmteist…

„Käsi on sul endiselt hea,“ pomiseb Teigamägi silmanurgast järvel hüplevat kivikest vaadates.

…neliteist, viisteist, kuusteist, seitseteist. Kivike hüppab seejärel veest maismaale ja jätkab seal põrkamist, kuni kaob lõpuks meeste silmist. Paar viivu hiljem kostaks nagu kellegi karjatus.

„Kuule, kas sa mulle 20 eurot saad anda?“ küsib Värniku äkitselt.

„Ikka. Aga milleks?“ uurib Teigamägi pintsakutaskust tengelpunga otsides.

„Sest päris nii need asjad ei käi. Lähen võtan kodust kapi tagant oma oda, vana hea iselendava, ja lähen vaatan sinna… Euroopasse! Tea, kas see raudtee, millest nii palju meedias jahutakse, on juba valmis? Me veel vaatame, kes keda nullib! Maailmameister oma rekordit niisama lihtsalt ära ei anna! Kuule, anna siis juba 40, tagasi vaja ka tulla. Või ei, kui juba võtsid rahakoti välja, anna kohe 100 – teeme väikese reispassi ka. Sa ju tuled minuga ühes nende eurotroppidega võitlema?“

Liitun