Aastal 2011 kinnitas Andrus Veerpalu pisarsilmil, et tema pole kunagi dopingut tarvitanud, kõik saavutused on tulnud ausa tööga. 70 000 inimest uskus ja Facebookis moodustati grupp „Usume Andrus Veerpalu”. Oli ka vist mingi rahvakogunemine, kätest kinnivõtmise aktsioon ja mingi lõbus temaatiline lauluke.

Aastal 2019 jäi Karel Tammjärv Seefeldi MM-il Austria kriminaalpolitseile vahele veredopinguga. Pressikonverentsil tunnistas ta kõik puhtsüdamlikult üles ja taas oli rahvas sillas: tõeline mees, tuli ja rääkis meile kõik ausalt ära – kangelane!*

Kui täna tuli Õhtulehe veergudel kapist välja Algo Kärp, tunnistades, et lisaks Tammjärvele ja Andreas Veerpalule kasutas temagi veredopingut, siis selgus ühtäkki, et nii Tammjärv kui ka treener Mati Alaver valetasid meile hiljuti.

Tammjärvelt küsiti pressikonverentsil, kes sellest veel teadlikud olid (peale tema enda, Andreas ja Andrus Veerpalu ning Alaveri). „Rohkem minu teada ei ole,” kostis Tammjärv. Täna tuli välja, et oli küll – Kärp. Kas keegi veel, seda me ei tea. Kärp üritas küll ilustada asja, ütles, et tema palus Tammjärvel oma nime mitte nimetada (aga miks oleks pidanudki nimetama, kui Austria uurijatega jutuks ei tulnud???), et saaks ise sellega välja tulla, aga see ei muuda fakti, et Tammjärv oma erilises ausameelsuse hoos ikkagi valetas. V-A-L-E-T-A-S. Ja ma usun, et nad teevad seda edasi, sest varjata on veel päris palju.

Anu Säärits: „Kui paljudele sportlastele te selliseid kontakte olete jaganud, kas Karel Tammjärv on ainus?”

Alaver: „Karel on praktiliselt ainus.”

Nüüd me siis teame, mida tähendas see paljudele kõrva jäänud sõna „praktiliselt”. Ka see sõnastus ei muuda fakti, valetamine on valetamine. Ja see jätkub ja jätkub. Aus, mittevalelik vastus oleks olnud: ei, Karel ei olnud sugugi ainus.

Mida arvata Kärbi jutust? Klapitatud Tammjärvega. Tema sõnul pakkus Alaver vaid dopinguarsti kontakti, aga ei soovitanud minna seda teed. Lisaks märgib Kärp, et pidi selle pihtimusega välja tulema, sest poleks saanud selle valega edasi elada. Süda valutas.

Aga äkki oli hoopis nii, et Kärp pidi selle jutuga välja tulema, sest vastasel juhul oleks seda teinud Austria politsei. Tõenäoliselt olid ka ju MM-ist eemale jäänud Kärbi verekotikesed sattunud uurijate kätte ja ilmselt oleksid ta teod nagunii välja tulnud. Või kui südametunnistus meest nii väga vaevas, siis miks ei tulnud 2016. aastast valskust teinud mees selle jutuga välja enne MM-i? Või suvel? Aasta tagasi? Või kohe, kui Alaver dopingujutuga lagedale tuli?

Tore, et 2016. aastast alanud patud on välja tulnud ja omaks võetud. Aga eks aeg näitab, kas Kärp valetas täna Õhtulehele.

Kärp: „Täiesti ausalt ütlen, mina ei tea rohkem ühtegi nime. Andreast aimasin, aga ei teadnud. Me ei rääkinud sellest. Ma ei tahtnudki teada, see polnud minu asi. Mul pole aimugi, millal ta liitus.”

Lõpetuseks aga üks küsimus meie suusatajatele. Vaat sellele ei ole ma vastust kuulnud (ootan vastuseid oma meili peale). Kuidas seletada seda, et 2016. aastast dopingut kasutama hakanud Tammjärv sai Seefeldi MM-il suusavahetusega sõidus 27. koha. Mullu olümpial oli 15 km distantsil 22. Aga aastal 2011 - kui Tammjärv oli alles verinoor mees, kes ei teadnud keelatud ainetest vähimatki - sõitis ta MM-il välja 26. koha. Miks siis rassida kaheksa aastat, pumbata verd sisse ja välja, kui lõpptulemus on sama? Või peaksid need ülestunnistused algama märksa varasemast kui 2016? Kärp oli 2017 Lahti MM-il veredopingu abiga 26., kuus aastat varem Oslo MM-il samal distantsil ilma dopinguta 23. Mine sa sa võta kinni - tundub, et doping mõjub hoopis pärssivalt.

* Eesti Antidopingu nõukogu liikme Kristjan Pordi hinnangul on Tammjärvest loodud vale kuvand. „Olen natuke tusane, et teda käsitletakse kui kangelast. Kui kurjategija surutakse sellisesse olukorda, kus peab üles tunnistama, pole see kangelastegu. Kangelastegu oleks, kui ta oleks varem öelnud: te ei ole mind kinni püüdnud, aga südametunnistus hakkas mind piinama,” arutles Port. „Eks ta tunnistas üles need asjad, mida pidi vahetult tunnistama ka uurijatele.”