Suusaliit, Kelly vajab maandumispatja

 (53)
Suusaliit, Kelly vajab maandumispatja
Taavi Sepp

Kui Kelly Sildaru maailmameistrina Tallinna lennujaama jõudis, olid tähtsad onud-tädid, lilled peos, juba ootamas. Et saaks kuldse tüdruku kiirtesäras kümmelda.

Sõna võttis Eesti suusaliidu president Andreas Laane. Ta kinnitas intervjuus Postimehele, et alaliit on Kellyle järelkasvu leidmiseks loonud vajalikud tingimused: käivitati noortesari, litsentseeriti treenerid.

O sancta simplicitas! Noortesari ja treenerid, ning medaleid tuleb.

Eesti suurimatele nõlvadele mahub parimal juhul üks pargisõiduhüpe. Vaja oleks kolme, pluss reilid.

Räägime tõsiselt. Eesti suurimatele nõlvadele mahub parimal juhul üks pargisõiduhüpe. Vaja oleks kolme, pluss reilid. Ühtegi tõsiselt võetavat Big Airi trampliini meil pole, renni sootuks mitte. Freestyle on noorte ala, 10–12-aastaselt oleks vaja juba pisut tõsisematele mägedele minna, kui soovitakse Kelly mantlit pärida. Kas suusaliit tagab nädalatepikkused laagrid? Või loodetakse vanemate rahakotile?

Kes tagab tingimused?

Jätkame tõsiselt. Nii Kelly, tema vend Henry kui ka kõik teised Eesti freestyle-suusatajad vajavad ülihädasti suvist laskumisnõlva ja nüüdisaegset õhkpatja, kuhu maandud nagu puuderlumme. Hädapärane padi maksab 100 000, korralik 200 000 eurot. Eraldi tuleb arvestada nõlvaga. Kes peaksid need tagama? Kas lapsevanemad panevad raha kokku ja ostavad? Või kes?

Tänapäeval on kõikides arenenud spordiriikides esmane eesmärk luua tingimused, küll siis ka medaleid tuleb. Park City MM-il käinud Eesti Päevaleht külastas sealsamas paiknevat suvist freestyle’i treeningukeskust. Kellele see kuulub? USA alaliidule. Oma riigi koondislastele on seal harjutamine tasuta, teised maksavad. Pidi Kellygi maksma – ühe hüppe hind oli 25(!) dollarit. Peale selle lend üle ookeani ja elamiskulud.

Niisiis, Eesti suusaliit, leidke partnerid – EOK, riik, omavalitsused – ja ehitage meilegi sarnane treeningukeskus. Või soetage vähemalt maandumispadi, kui olete tegude, mitte jutumehed.