Esmalt üks anekdoot. Eesti spordi katusorganisatsioon astub ämbrisse. Kratsib kukalt ja loivab sama targalt ämbrikolina saatel edasi. Mõne aja pärast astub ta ka teise jalaga ämbrisse. „Oi kui vahvad kingad!” hüüatab elavnenud EOK rõõmsalt, nühib jalge otsas olevad ämbrid läikima ja läheb rahva ette kõnet pidama.

Kaks aastat tagasi tõmbas EOK tähelepanu sellega, et jättis aasta sportlase kandidaatide sekka lisamata Kelly Sildaru. Seekord küsis mu kolleeg Jaan Martinson tabavalt: „Miks on EOK aasta sportlase kandidaatide sekka pannud võrkpallur Robert Tähe ja jalgpallur Ragnar Klavani, aga mitte rallisõitja Ott Tänaku?” Raske on talle vastu argumenteerida. Eile loobus EOK vastu puiklemisest ja lisas Tänaku ka individuaalsportlaste kategooriasse.

Sama arusaamatu on, miks kordas EOK üht vana viga. Rahvahääletus kuulutati juba välja, kuid tõstja Mart Seimi hooaja tähtsaim etteaste toimub alles järgmisel teisipäeval. Samamoodi käituti mõned aastad tagasi ujuja Triin Aljandiga. Tõsi, Seim on küll kandidaatide hulgas üles seatud, aga kevadise EM-i suhteliselt tagasihoidliku viienda kohaga.

Kusjuures EOK arutas küsimust. Otsustati, et kõigile osalejatele võrdsete tingimuste tagamisest olulisem on hääletajate hulk. Kui ootaks Seimi võistluse ära, jääks hääletuseks aega ainult kaks nädalat. Miks kaks nädalat? Sest nädal enne pidulikku galat tahetakse juba tulemusi teada. Mida viimase nädalaga tehakse? Valmistatakse galat ette (ja veedetakse pere seltsis jõule).

Kujutan ette, kuidas EOK korraldaks Miss Estonia valimist. Trikoovoor käib, žürii krabistab märkmepaberitega, muist sedeleid on äragi antud ja siis kuulutab õhtujuht muretult: „Nende sulnite näitsikute kõrvale peaks õhtuse praamiga saabuma Miss Saaremaa!”