SPORDIELAMUSTE TOP | Meelis Naudi: Soome ootamatu triumf, Liverpooli uskumatu tagasitulek ja meie olümpiasangarid

 (2)
Gerd Kanter, Marko Anttila, Steven Gerrard, Tiit Sokk ja Allar Levandi
Gerd Kanter, Marko Anttila, Steven Gerrard, Tiit Sokk ja Allar LevandiFotod: Rauno Volmar, EPLi arhviiv, Reuters, AFP, Imago Image

Ma ei kujuta ette, mida teinuksin lapsepõlves, kui poleks saanud koduhoovis korvpalli ja jalgpalli mängida, tiikide peal jäähokit taguda, suusatada ja ujuda. Aga kas ma oleksin olnud spordist sama vaimustunud ka siis, kui Kaija Parve, Allar Levandi, Tiit Sokk, Erika Salumäe ja teised meie legendid poleks pakkunud nii ilusaid emotsioone?

Minu esimesed mälestused spordi jälgimisest on seotud jäähokiga. Ilmselt seetõttu, et seda näidati 1980ndate alguses telerist söögi alla ja söögi peale.

Esimene suur tiitlivõistlus, mida ma väga hästi mäletan, on 1986. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused Mehhikos. Mina otsustasin toona innukalt toetama asuda Inglismaa koondist. Väga täpselt ei mäleta miks, kuid suurt rolli mängis selles kindlasti Gary Lineker, kes lõi kahe järjestikuse matšiga kokku viis väravat ja vedas inglased veerandfinaali. Turniiri parimaks väravakütiks tõusnud Lineker murdis seejuures viimases kontrollmängus Kanadaga (vaid nädal enne MMi algust) randmeluu, mis ähvardas ta finaalturniirilt sootuks kõrvale jätta. Mehhikosse saabus ta lahases käega ning mängis sellega kõik kohtumised. Pole midagi öelda - omal ajal olid jalgpallurid ikka rauast.

Legendaarne Bobby Robson ja Gary Lineker, kes saabus Mehhiko MMile lahases käega Foto: REUTERS/SCANPIX
Seotud lood:


Jalgpalli sünnimaa pojad läksid kaheksa parema hulgas vastamisi Argentinaga ja sellega sai Inglismaa teekond otsa - tolle ajastu kõige ohtlikum ründaja Diego Maradona lõi kaks väravat, mäng lõppes 2:1. Neist väravatest üks oli teadagi kurikuulus "jumala käsi". See, et Argentina tuli hiljem maailmameistriks, oli isegi väikeseks lohutuseks, sest minu lemmikud kaotasid seega vaid parimatele.

Sama hästi, kui see MM-turniir, on mul meeles 1986. aasta suvine spordilaager, kus sai sõpradega maailmameistrivõistluste penaltiseeriad uuesti läbi mängitud. Mina tahtsin olla Harald Schumacher või Joël Bats.

Käesoleva spordielamuste edetabeli koostamisel avastasin endalegi üllatuseks, et kõige eredamad emotsioonid olen saanud just poisikesena tippsporti vaadates. Ehk seetõttu, et siis oli rohkem vaba aega – eriti suvekuudel - ja sai võistlusi täiega nautida. Eks vahel sai ka vanemate loal koolist poppi tehtud, et tiitlivõistlusi vaadata. Tervet pingerida ma lapsepõlve põhjal siiski kokku ei pannud ning nii jäid napilt välja ka Erika Salumäe olümpiavõidud ja Kalevi Nõukogude Liidu meistritiitel, kuigi need mõlemad väärinuks ilusate emotsioonide tõttu kohta edetabelis.

5. Tiit Soku olümpiakuld

Tiit Sokk ja Erika Salumäe Foto: Toomas Volmer / arhiiv


1988. aastal ehk ärkamisaja alguses jälgisid osad eestlased ilmselt olümpia korvpalliturniiri kahetiste tunnetega, kuid mina ei teadnud toona poliitikast midagi ja elasin Nõukogude Liidu koondisele kogu hingest kaasa. Pealegi mängisid Soulis Soku kõrval leedukad Šarunas Marčiulionis, Rimas Kurtinaitis, Arvydas Sabonis ja Valdemaras Chomičius ning lätlane Igors Miglinieks, mis tähendas sisuliselt Balti koondist. Mina muidugi toona nii ei mõelnud.

Ausalt öeldes ma Souli turniiri üksikasju väga hästi ei mäletagi, kuid see, millise tuhinaga sai hiljem sõpradega korvpalli mängitud, on väga selgelt meeles. Majade vahele ehitasime isade abil korvpalliväljaku ning kui telekast hakati ka NBA-d näitama, tõusis korvpall alaks number üks.

Souli finaalis võitis Liidu koondis Jugoslaavia kuldset põlvkonda (Dražen Petrovic, Toni Kukoc jt) 76:63. Sokk kandis terve turniiri vältel koos Sabonise ja Marčiulionisega põhiraskust. Lihtsalt hämmastav. Kes meie tagameestest mahuks täna endiste liiduvabariikide ühiskoondisse ja mängiks end seal algkoosseisu?

Kahjuks polnud Soulis kohal veel USA proffe, kes näitasid võimu neli aastat hiljem Barcelonas. Toonase Liidu koondise ja ameeriklaste olümpiafinaal võinuks olla Souli mängude suurimaks tõmbenumbriks.

Igatahes korvpall oli alates 1988. aasta sügisest tõeline kuningas. Selle olümpiaturniiri mõjul maalisime oma klassi korvpallivõistkonna särkidele kirja CCCP ja suure hulga viisnurki. Ja kui emad olid meile kärtspunasest riidest püksid õmmelnud, saime oma 8-klassilise kooli korvpalliturniiril uhkustada kõige ägedama vormiga. Minu mäletamist mööda me selle klassidevahelise turniiri ka võitsime. Teisiti polekski „olümpiavõitjatele“ kohane olnud.

4. Soome hokikoondise ootamatu triumf

Marko Anttila lõi Venemaa vastu võiduvärava Foto: JOEL MARKLUND via www.imago-images.de/Scanpix


Soome jäähokimeeskond lükkas edetabelist välja mitu tugevat kandidaati eeskätt seetõttu, et põhjanaabrite eelmise aasta ootamatu MM-tiitel on veel nii eredalt meeles.

Ma olen kogu oma teadliku elu olnud tohutu Soome jäähoki fänn. Meenub kohutav 2003. aasta MM-turniir, kus soomlased oskasid veerandfinaalis Rootsi vastu 5:1 eduseisu maha mängida ja 5:6 tappa saada. Ja seda veel oma kodupubliku ees. Õudne!

Õnneks oli 2019. aasta põhjanaabritele armulikum. Kõige suurem üllatuspauk sündis Slovakkias peetud maailmameistrivõistlustel poolfinaalis, kus peamiselt koduliiga mängijatest komplekteeritud Soome koondis – vaid kaks nende meest teenis leiba NHLis - alistas tähtedest kubiseva Venemaa 1:0. Pikakasvulise Marko Anttila värav sündis viimase kolmandiku keskel. Ja südikas Soome pidas venelaste survele lõpuni vastu. Võimas!

Kui keegi oleks enne seda mängu öelnud, et venelased jäävad Soome vastu kuivale, oleksin selle inimese vaimses tervises tõsiselt kahelnud. Suursoosikud venelased olid enne nelja hulka jõudmist võitnud kõik kaheksa mängu, soomlased kaotasid aga nii USA-le kui Saksamaale ning olid veerandfinaalis Rootsi vastu veel eelviimasel minutil kaotusseisus.

Ka finaali eel polnud lootused kuigi kõrgel, sest soomlased olid kolm varasemat MM-finaali Kanadale kaotanud. Seekord võeti aga 0:1 kaotusseisust 3:1 võit ja tuldi kolmandat korda maailmameistriks. Emotsioonid olid laes, kuigi kanadalastest oli isegi pisut kahju. Lisaks põhjanaabritele olen hokis alati poolehoiuga jälginud Põhja-Ameerika meeskondade käekäiku.

3. Liverpooli vägitemp

Jamie Carragher, Dietmar Hamann, Luis Garcia, Steven Gerrard ja John Arne Riise juubeldavad Foto: via www.imago-images.de/Scanpix


Jalgpallist olid mul sõelal nii Eesti koondise mitu üllatust, Paul Gascoigne`i pisarad (MM 1990), 1996. aasta EM – kus inglased jõudsid 1966. aasta triumfi kordamisele kõige lähemale -, kui Islandi koondise üllatuspomm 2016. aasta EMilt. Valik langes aga ikkagi Liverpoolile, sest 2005. aasta Meistrite liiga finaal Istanbulis on unustamatu.

Liverpool kohtus siis itaallaste AC Milaniga. Juba avapoolaja lõpuks olin surmkindel, et taas tuleb üks valus kaotus alla neelata - nagu need Inglismaa koondise pidevad penaltiseeria allajäämised - , sest seis oli 44. mänguminutiks 0:3. Mingil imekombel lõi aga Liverpool tugeva kaitse poolest tuntud Milanile teise poolaja alguses kuue minuti jooksul kolm väravat (!) ja jõudis viigini. Draamat lisas fakt, et Xabi Alonso ei suutnud seisul 2:3 penaltit realiseerida, kuid jõudis õnneks brasiillase Dida tõrje järel esimesena lahtise pallini ja kõmmutas selle lati alla.

Lõpuks võttis Liverpool penaltiseerias võidu - poolakas Jerzy Dudek tegi kaks tõrjet - ning krooniti vägeva comebacki eest 21-aastase vaheaja järel Euroopa tugevaimaks klubimeeskonnaks. Mina polnud nii hullu finaalmängu veel kunagi näinud. Midagi sarnast oli juhtunud vaid 1999. aasta finaalis, kui Manchester United suutis esimesel lisaminutil Müncheni Bayerni vastu viigistada ja kaks minutit hiljem ka võiduvärava lüüa. Minu jaoks oli aga Liverpooli võit magusam kasvõi seetõttu, et seal pallis ka põhjanaaber Sami Hyypiä.

Liverpooli võidu emotsioon oli seda uhkem, et nad olid 2004/05 hooajal Premier League`is kahvatult mänginud ja piirdusid alles viienda kohaga. Nad poleks selle võiduta isegi Meistrite liigasse kvalifitseerinud.

2. Gerd Kanteri olümpiakuld

Gerd Kanter Pekingi olümpiavõitjana Foto: OLIVIER MORIN, AFP/Scanpix


Minu edetabeli teise koha vallutas Gerd Kanteri olümpiavõit 2008. aastal Pekingis, mis on paraku ka meie viimane olümpiatriumf.

Neli aastat varem Ateenas oli Gerd põrunud ja palju nahutada saanud. Tema võit Pekingis oli väga magus ja eriline ka seetõttu, et 2008. aastal oli meeste kettaheite tase ülivõimas - üle 68 meetri oli heitnud lausa üheksa meest (mullu oli näiteks selliseid mehi kolm). Kanter põrutas sel hooajal 71.88, Leedu vägilane Virgilijus Alekna 71.25. Kanter ise ennustas lõppvõistluse eel, et kulla võitmiseks peab ketta lennutama vähemalt 69.50 kaugusele.

Finaal algas meie mehele rabedalt, kuid neljanda vooru 68.82-ga tõusis Kanter liidriks ning teenis selle tulemusega ka olümpiakulla. Eesti kettaheitja oli taas maailma parim, nagu aasta varem Osaka MM-il!

Keegi peale Gerdi ilmselt täpselt ei tea, mida ta ise lõpuvoorudes tundis, kuid minul oli kuni viimase heiteni tõsine kartus, et kolmandat kulda jahtiv ülikogenud Alekna või Piotr Malachowski võivad esikoha näpata. Põnevas võistluses edestas Kanter lõpuks Malachowskit täpselt meetriga, Alekna sai pronksi. Robert Harting heitis samuti üle 67 meetri, kuid jäi sootuks medalita.

Väga eredalt on meeles, kuidas Kanter võttis võidu järel rahvuslipu ja tegi 100 meetri sirgel vägeva spurdi. Juba 19. augustil ehk päev enne taasiseseisvumispäeva oli põhjust sinimustvalge vardasse tõmmata ja hing võis hõisata: eestlane olla on uhke ja hää.

1. Allar Levandi olümpiapronks

Allar Levandi Foto: EPL Arhiiv


1988. aasta Calgary olümpiamängudeks olin ma juba tugevalt talispordiusku. Käisin kolmandat aastat spordiklassis ja harjutasin usinalt murdmaasuusatamist. Tänu Allar Levandile oli suur lemmik kahevõistlus. Tiitlivõistluste ajal said kõik suusahüpete tulemused innukalt ruudulisse vihikusse kirjutatud, et enne murdmaasõitu oleks täpselt teada, mis seisust keegi stardib.

Levandi tegi Canmore'i suusakeskuses hea hüppevõistluse ning oli neljas, medalist vaid 8,7 sekundi kaugusel. Lootused olid suured.

Murdmaasõidust mäletan, et see oli paras närvidemäng ja viimastel kilomeetritel oli suur hirm, et meie mees saadakse enne lõpujoont kätte. Levandi finiši järel olin ülimas rõõmujoovastuses, lõime vaimustusest käsi kokku - see oli kahtlemata rohkem kui pronks! Ma ei mäleta, et oleksin kunagi hiljem eestlase pronksmedali - tegelikult ükskõik millise medali - võidust sellise emotsiooni saanud.

Kuigi olid käsil juba öötunnid, põlesid meie kodu vastas olnud kolmekordse maja akendes tuled. Väga uhke tunne oli sel ööl eestlane olla. See oli imeline algus pöördelisele 1988. aastale. Väga ilusad mälestused!

Ja olümpia oli alates 1988. aasta talvest võistlus, mida tasus alati pikisilmi oodata.

Allar Levandi 1988 Calgary olümpia maskotiga Foto: Rauno Volmar