SPORDIELAMUSTE TOP | Gunnar Leheste: Senna surm, viik Hollandiga ja tagaajamine Seefeldis

 (13)
SPORDIELAMUSTE TOP | Gunnar Leheste: Senna surm, viik Hollandiga ja tagaajamine Seefeldis
Fotod kollaažil: Ekspress Meedia, Scanpix

Suurimad elamused spordist olen saanud kõik staadionilt, saalist või raja äärest kohapealt. Televisioonist on nähtud küll haaravaid sooritusi ja ajaloolisi lahinguid, kuid kui ma muru lõhna või mootori värinat oma kehas ei tunne, siis pole ma seda ka korralikult kogenud.

Minu jaoks on võimatu välja tuua ühte suurvõistlust või spordisündmust, millest kõik alguse sai, sest nii palju kui ma ennast mäletan, siis on meie pere teler alati spordi lainele keeratud olnud, kui midagi näidatud on. Niisiis oli vaid aja küsimus, millal ka minu pilk helendava ekraani külge kleepub. Räägitakse, et minu esimene staadionil nähtud jalgpallimäng oli 1992. aasta 16. augustil (olin siis 5-aastane) Kadrioru staadionil toimunud MM-valikmäng Eesti - Šveits, mille Sinisärgid 0:6 kaotasid. Mängu ma küll eriti ei jälginud, vaid vurasin rohkem abitribüüni ees tõukerattaga edasi-tagasi. Mida aeg edasi, seda rohkem olevat ma ka tribüünil hakanud paigal istuma.

1. Ayrton Senna surm ja elu esimene F1 etapp

Hispaania GP nädalavahetusel oli kõigil soovijatel võimalus Barcelona ringrada ise läbi joosta. Ei saanud jätta võimalust kasutamata. Mobiilifoto: Gunnar Leheste
Seotud lood:

Ma ei usu, et vormel üks oleks mind kunagi sedavõrd paeluma hakanud, kui ma poleks otseülekandest näinud 1994. aasta San Marino GP-l juhtunud avariid, mis viis teise ilma Ayrton Senna. Too sündmus on mulle eluks ajaks ajju talletanud teadmise, et autosportlased ja eriti vormelimehed ei ole päris normaalsed inimesed. Iga pedaalivajutus ja kurv võib kurvemal juhul tähendada fataalseid tagajärgi. Teist nii piiripealset spordiala ma ei tunne. Ning see teadmine teeb minu silmis igast F1 jõudnud roolikeerajast kangelase.

Millegipärast oli Senna nimi mulle juba 6-aastaselt tuttav ning ma teadsin, et see, kelle elutult rippuvat kaela otseülekandest õhust näidati, ei olnud mingi suvaline tüüp, vaid tolle aja number üks. Vigastustega lõppevad avariid pole kunagi toredad, aga teadmine, et õnnetusi võib juhtuda ja väga suure tõenäosusega iga kord juhtubki, ongi põhjus, miks autosport nii suuri masse võlub. Ma ei andestaks endale kunagi, kui ma mõne sellise paugu või mõne muu kurioosumi otse-eetris maha magaks.

Mis viibki mind senise spordiajakirjanikukarjääri suurima elamuseni - elu esimesele oma silmaga nähtud vormel 1 etapini eelmisel aastal Hispaanias, mille kajastamisega oleks üks ring justkui täis saanud.

Kajastasin seal küll põhiliselt Jüri Vipsi tegemisi F3 sarjas, kuid nautisin samasuguseid hüvesid nagu kõik pileti ostnud fännid ja vormel 1 ajakirjanikud. F1 etapp pole mitte ainult see, mis pühapäeva pärastlõunal raja peal toimub, vaid omaette elamus on ka kogu rajaäärne melu, mida muidu oled harjunud nägema teleülekandes enne starti RTL-i ülekandes.

Võistlusest endast raja ääres kohapeal olles erilist ülevaadet ei saa, kuid see polegi tähtis, vaid läbi kogu keha tungiv mootorite mürin ning kütusepõlemise lõhn on see, mis eluks ajaks meelde jääb. Samal ajal, kui tribüüni täitis nutitelefonide meri, jätsin mina stardi ajaks oma nutifoni teadlikult taskusse, et kõik poorid avatud oleks ja seda sündmust endasse imaks.

2. Rõõm Konstantin Vassiljevi 2:1 väravast Hollandi vastu

Foto: Ilmar Saabas

Mäletan eredalt, millises joovastuses oli A. Le Coq Arena pressitribüün 2013. aasta 6. septembri õhtul, kui Kostja Vassiljevi filigraanne tabamus meid ühe Euroopa vuti suurriigi vastu 2:1 juhtima viis. Erinevalt 2001. aasta Indrek Zelinski tabamusest samal platsil tundus, et meie juhtimine pole juhuslik ja see edu võib päriselt ka püsima jääda. Silme ees on pilt, kuidas ma enda selja taga istunud Alvar Tiislerit elus esimest ja viimast korda kallistasin ja kuidas ma teiste enda ümbruses olnud inimestega patsu lõin.

Ma pole varem ega hiljem kunagi ühegi Eesti koondise värava peale niimoodi rõõmustanud. 2012. aasta EM-valiktsükkel oli ka tore, loomulikult, aga kaitseväekohustuse tõttu pidin ma seda distantsilt vaatama.

20 minuti jooksul, mil Eesti edu püsis, kangastusid silme ette juba pealkirjad maailma suurematel spordikülgedel, mis kuulutavad, et Eesti suutis esimesena Hollandit hammustada. Lõpetasid nad selle valiksarja ju üheksa võidu ja ühegi kaotuseta.

Rohkem kui pool tundi sai see unelm kesta, kuni Robin van Persie Raio Piirojalt penalti välja meelitas ja üleminutitel 2:2 viigivärava lõi. Hollandile tsükli ainus viik, aga minu mälus on see tulemus elu lõpuni kaotusemaiguline. Nagu oleks Van Persie löönud kaks kolli korraga.

3. Eesti suusatajate tagaajamine ja pressikonverents Seefeldis

Anti Saarepuu ja Karel Tammjärve pressikonverents Seefeldis ning minu telefon seda Facebook Live'i jaoks üles võtmas. Foto: Andres Putting

Seni olin pidanud oma veidraimaks komandeeringuks Londonis toimunud Erika Salumäe medalite oksjonit, millest sai Delfisse isegi otseblogi tehtud. Tõmba kõrvale, Sotheby oksjon! Nüüd on sellel kohal Seefeld.

Nagu ilmselt kõik minuealised inimesed, sain ka mina osa Veerpalu ja Kiku suurtest võitudes osa teleri vahendusel, mida lubati vaadata koolitunni ajal koridoris. Vist oli direktor isiklikult oma teleka kabinetist välja ruleerinud. Kullasõitudest saadud elevuse tõttu oli päris raske ülejäänud päeva tunnis keskenduda ja ega õpetajad pärast neid võistlusi erilist keskendumist ei nõudnudki. Kõik olid rõõmsad ja rääkisid parema meelega hoopis suusatamisest kui Mahtra sõjast.

Ma ei ütle, et need Seefeldi sündmused minu jaoks kõik varasema ära nullisid, aga spordimuuseumis seisvaid medaleid olen küll alates esimesest Veerpalu skandaalist teise pilguga vaatama.

Kui Tammjärv pressikonverentsil suu avas ja küsis "Kust ma siis alustan?", arvasin naiivselt, et nüüd tuleb kogu tõde päevavalgele - kui mitte kohe, siis paari nädalaga kindlasti. Lubas ju ka Tammjärv, et Mati Alaver on valmis lahkesti telefonitoru tõstma ja kõik oma patud üles tunnistama. Tutkit, brat!

Kuritegeliku maiguga Seefeldi seiklustest - varem polnud ma politseijaoskonnas ühtegi Eesti sportlast taga ajamas käinud - nägin und veel mitu nädalat hiljemgi. Erinevalt Urmas Sõõrumaast ei ole ma selle kogemuse eest tänulik. Mehed oleks võinud ikka ausalt eelviimastele kohtadele sõita. Dopinguga selliste "kõrguste" püüdmine jätab eestlastest ikka väga nadi mulje.

4. Brasiilia - Tšiili MM-valikmäng Salvadoris

Nilmar lõi oma esimese ja viimase Brasiilia koondise kübaratriki just 2009. aastal Salvadoris Tšiilile. Foto: AP/SCANPIX

Brasiilia vutifänne oma maa hümni laulmas näha on alati kihvt vaatepilt. Hoopis teine tunne on aga seda nende endi keskel kaasa leelotada. Sõnu ma muidugi ei tea, seega laulsin ma seda 2009. aastal Salvadoris lihtsalt "la" silbil. Vot selle kogemuse eest olen ma küll tänulik! Eelkõige sellele inimesele, kes mind päev varem staadioni ääres märkas ja mulle piletit müügiks pakkus.

Olin küll täitnud akrediteerimistaotluse ja saanud isegi positiivse vastuse, kuid vastava pressiametniku - Pedro oli vist tema nimi - leidmine osutus staadioni ümbruses, kus kõik ligipääsud olid juba aedadega ja neid valvavate umbkeelsete turvameestega suletud, võimatuks missiooniks. Minu kimbatust märkas õnneks üks piletihangeldaja, kellelt sain plastikust kaardi ehk pileti, mida tänaseni kui kuldvõtmekest kindlas kohas hoian.

Brasiillased lähevad mängupäeval staadionile juba kolm tundi enne avavilet, sest nii kui väravad avatakse, tuleb endale istekoht krabada. Piletil neid määratud ei ole. Need kolm tundi mööduvad aga lennates, sest nii kui suurem mass on tribüünile jõudnud, hakkab staadionil trall ja karveval pihta. Karneval ja Brasiilia on ju teadupärast sünonüümid.

Mäng ise osutus samuti trilleriks. Brasiilia läks 2:0 juhtima, kuid Tšiili vähendas enne poolapausi penaltist vahe minimaalseks. Kohe pärast vaheaega hankis Felipe Melo endale punase kaardi. Kogu staadionitäis rahvast oli valmis muidugi kohtuniku ära tapma. Oma elu säästmiseks olin isegi valmis tunnistama, et viga oli õhust määratud ja igasugune kaart ilmselgelt ülekohtune. 52. minutil lõi Tšiili 2:2. Õhtu kangelaseks osutus aga tänaseks täiesti unustatud ründaja nimega Nilmar, kes korra juba võrku sahistanuna lõi viimased kaks Brasiilia väravat ja sai kirja oma koondisekarjääri ainsa kübaratriki.

Sellega muidugi mängupäev brasiillaste jaoks ei lõppenud, vaid staadionilt mindi edasi linna peale, kus restoranid ja baarid sumisesid hommikuni välja.

5. Elu esimesed olümpiamängud Londonis

Gerd Kanteri medalipidu Londonis. Foto: Ilmar Saabas

Spordiajakirjaniku jaoks pole olemas suuremat tunnustust kui komandeering olümpiale, mis muidugi pole mingi puhkus, vaid 24/7 töö väikeste neljatunniste uinakutega. Mäletan, et mõte olümpia kajastamisest võttis enne võistlusi seest õõnsaks, sest see sündmus iseenesest on niivõrd hoomamatu ja suur, aga päev päeva haaval konkreetseid plaane tehes hakkas jalgealune järjest kindlamaks minema ning peagi muutus kogu protsess isegi nauditavaks.

Londoni olümpial oli minu jaoks kolm tipphetke. Esiteks muidugi Gerd Kanteri ja Heiki Nabi medalid, millest esimest nägin staadionilt oma silmaga, aga teist jälgisin juba eestlaste pubist, et kajastada sealset melu ja hiljem ka medalipidu. Mõlemad medalipeod olid lõbusad ja venisid pikale. Kanteri oma lausa nii pikale, et isegi Sohos, kuhu me pärast eestlastele mõeldud pubi kinnipanekut kolleeg Märt Roosnaga edasi uitama läksime, polnud enam ühtki lokaali avatud. Tuli võtta must takso, lugeda sohvrile peo peale 50 naela ja pettunult "koju" sõita.

Kolmas tipphetk oli jalgpallifinaal Mehhiko - Brasiilia. Wembley pühamus, kuhu olen sattunud tööle ka kahe Eesti koondise mängu pärast, on alati meeldiv vutti vaadata. Eriti veel sellise kaaluga mängu, mis võttis ootamatu pöörde juba 1. minutil Mehhiko väravaga, millest brassid ei toibunudki. Mehhiko võitis 2:1. 2:0 värav sündis 75. minutil, Brasiilia auvärav esimesel üleminutil.

Alatiseks jääb meelde ka Mehhiko fännide võidupidu kesklinna tagasi viival metroorongil, mis õõtsus ühelt küljelt teisele sellise hooga, et ähvardas rööbastelt maha kukkuda.