SEISUKOHT | Sportlane peab hümni kaasa laulma!

 (128)
Tennisematsh Anett Kontaveit vs Kaia Kanepi
Kaia KanepiFoto: Andres Putting

On küsitav, kas kahe parema Eesti naistennisisti sõumängul peab üldse enne palli mängu panekut hümni mängima, aga kui selline rituaal juba kavva võetud on, oleks kena seda austada.

Kui Anett Kontaveit hoidis eile Saku suurhallis Getter Jaani etteaste - mis muide oli laitmatu ja liigutav - ajal viisakalt käed enda ees ja lõõritas kaasa laulda, siis Kanepi tundus justkui ära eksinud olevat. Ta kiikus jalalt jalale, nagu tahaks juba hirmsasti sooja tegema hakata, leidis aeg-ajalt tasakaalupunkti ja vaatas saalis ringi, kuid suu hoidis kõik kolm salmi kinni.

Paljude jaoks on hümni kaasalaulmine valikute küsimus, aga kui sa juba Eestit ükskõik mis spordialal maailmas esindad, oleks hea toon vähemalt suud liigutada. Ei pea kõiki "armas" ja "kallis" täpset kasutamist salmides tundma, aga vähemalt näita, et sulle läheb Eesti üks tähtsamaid sümboleid korda.

Getter Jaani Foto: Andres Putting
Anett Kontaveit Foto: Andres Putting
Seotud lood:

Mäletame ju kõik, mis juhtus, kui Eesti korvpallikoondis Riias toimunud EM-finaalturniiril pärast kahte suurt "pakki" Ukraina mängul kaelakuti seisis ja kui kõik just kaasa ei laulnud, vähemalt näo tegid, et see viis neid hingepõhjani liigutab. Võit tuli? Tuli!

Piinlik on vaadata Eesti jalgpallikoondise teleülekandeid, mil kaamera mängueelsel rivistusel meestest üle libiseb. Eesti mängijad laulavad kui üks mees, mõnel isegi käsi rinnal risti. Pallurid, kellel kodune keel vene keel, jagunevad kaheks - need, kes hiljuti kaitseväeteenistuse läbinud, liigutavad suud, kes mitte, säbelevad ja pilgutavad kaameramehele silma.

Rõhutan - tegu on vaid minu isikliku seisukohaga, mis ei esinda Delfi ja EPL-i sporditoimetuse üldist arvamust. Mina näiteks ei kujutaks ettegi, et ma kõlaritest kostva "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ajal suu kinni hoiaksin. Mõeldamatu!

Leedu korvpallifännid Riias EM-il. Foto: Hendrik Osula

Teine küsimus: miks seisavad Eesti fännid (ma ei pea silmas koondiste fännisektoreid, kes peavad näitama ja näitavadki eeskuju) hümni ajal, nagu oleks neile sokk suhu topitud? Mis meil takistab loomast sama võimsat atmosfääri nagu nähti sealsamas Riias Läti ja Leedu koondiste mängude ajal. Brasiilias ei leidunud ka olümpiamängude avamisel staadionil ainsatki hingelist, kes oma maa armsaimat meloodiat südamest kaasa poleks röökinud, jalgpallimängudest rääkimata - seal keeratakse heli suisa kinni, et vingemat efekti luua.

Pikk jutt lühidalt kokku võttes - hümn on sportmängudes sama tähtis rituaal kui sumomaadlejatel Jaapanis soola viskamine mati peale ja vastastele kummardamine teatud võitluskunstide puhul. Kui keegi seda poole vinnaga teeb, siis jääb ju kõrvaltvaatajatele halb maik suhu.

Eesti korvpallikoondis Riias EM-il enne Ukraina mängu. Foto: Hendrik Osula