Saskia Alusalu inspireerija Väino Treiman aasta treeneriks! Aga miks mitte?
Kord arutasime ühe kergejõustikutreeneriga aasta parimate juhendajate valimise üle. Tema pakkus välja automatiseerimise: aasta parima sportlase juhendaja olgu parim treener! Ei mingit vaidlust ega intriigi. Lihtne ja loogiline. Kergejõustikus just nõnda talitatakse ja palju pingeid on seetõttu maha võetud. Kusjuures aasta treenereid on kaks: parima mees- ja naiskergejõustiklase oma.
Mina pole temaga nõus. Arutelud – ka tulised ja kuni solvumiseni – on osa mängust. Ilma oleks valimine igav ja raamidesse surutud. Aga mõelda võiks laiemalt ja loovamalt. Võtame näiteks lõppenud taliolümpia. Spordiaasta pole veel poole pealegi jõudnud ja parimaid välja hõigata on mõistagi vara. Küll aga võib rääkida kandidaatidest ja diskuteerida, kui kõva märgi on keegi teistele maha pannud. Kiiruisutaja Saskia Alusalu neljas koht on kindlasti plussmärgiga, kuna seda ei oodanud keegi ja see pakkus rahvale Eesti sünnipäeval emotsioone. Mine tea, kui suvealadel peaks ikaldus tulema, võib Alusalu detsembris olla Kristjani võrra rikkam.
Mõlema mehe ees müts maha
Aga keda treenerikategoorias kandidaadiks seada – kas Alusalu praegust treenerit Tristan Loydi või esimest juhendajat Väino Treimani? Minu hääl läheb viimasele, ehkki kaanoni kohaselt tuleks tunnustada Loydi. Kahtlemata peabki Eesti olema prantslasele tänulik, et ta on aidanud Alusalul jõuda praegusele tasemele. Raske öelda, kas temata oleks sportlane pääsenud olümpiale ja nii kõrgele kohale. Ilmselt mitte. Aga ilma Eesti kiiruisutamise isa Treimani hullumeelse fanatismita poleks meil täiesti kindlasti olnud põhjust rõõmustada ei Alusalu ega samuti olümpial positiivse etteaste teinud Liivi üle. Meil polekski kiiruisutamist.
Alusalu tekitab ikka ja jälle üllatunud näoilmeid, kui räägib välismaal, et on tulnud riigist, kus polegi kiiruisutamiseks sobilikku halli. See on täielik muinasjutt. Pisikese Adavere pisikesel väliuisurajal, mida Treimani eestvedamisel külmade ilmade saabudes rajatakse, armusid sellesse spordialasse nii Alusalu kui ka Liiv, aga ehk ka uued tulevikulootused. Aastaid vaadati Treimani kui mingit kiiksuga külaveidrikku, kes üritab seda meie jaoks unustusehõlma vajunud ala varjusumast äratada. Ma arvan, et ühe spordiala elule aitamine ongi olulisem kui medalid ja tähesära.
