Mul on ainult üks küsimus – mis sajandil me elame? See, et Eesti traditsioonilisel alal jääb inimestel uue tegija tõeline läbimurre nägemata, on ausalt öeldes skandaalne. See, et Eesti võib-olla läbi aegade kõige edukama sportlase Gerd Kanteri ilmselt viimase olümpiavõistluse katsete ajal näidatakse põrandaharja reklaami, on suisa piinlik. Nii lihtsalt ei tehta!

Kuidas ostab TV3 endale kergejõustiku näitamise õigused, aga jätab ostmata kettaheite (ja teiste meile oluliste alade finaalide) otsekanali? Kuuldavasti ei räägi me siinkohal isegi mitte sugugi suurtest summadest. Mida täpselt mõeldi? Kõik, kes kergejõustikku on televisioonist vähegi vaadanud, teavad, et üldkanalis keskendutakse kahjuks eelkõige jooksudele ning heited ja hüpped jäävad vaeslapse rolli. Nagu mu hea kolleeg Andres Vaher tabavalt sõnastas: TV3 ajas ETV aetud lati kolinal maha.

Olen aeg-ajalt avalikult kritiseerinud ETV-d. Need kirjutised ei ole mulle kolleegide ringis populaarsust just lisanud, sest millegi pärast on vaikimisi reegliks, et ajakirjanikud ei taha üksteist kritiseerida. Olen juhtinud tähelepanu probleemidele raske südamega. Mitte selle pärast, et tahaksin ETV kolleegidele nimme halvasti öelda – ma austan neid väga, sest tean, et nad töötavad ja pingutavad kogu hingest – ega mitte mingist klikijanust (levinud legend on selline, et ajakirjanike palk sõltub lugude loetavusest), vaid üksnes seetõttu, et mingi sisemine sund ütleb minus vaikselt, aga kindlalt: see ei peaks nii olema.

Viimati heitsin ETV-le ette seda, et sõudmise eelsõitu ei näidatud otsepildis, ajakava nihke sunnil eelistati epeenaisi ja Matti Killingu hoolealuste suur pingutus jõudis vaatajani viivitusega. Arvan siiani, et ei olnud õige lahendus. Aga TV3 pani mind asju nägema teises valguses: olukord võiks olla märksa hullem. Kettaheite otsekanali tellimine oleks ETV-s olnud igatahes elementaarne. Õnnitlesin täna ETV ajakirjanikke ja ütlesin neilegi, et täna tegid nad TV3-le pika puuga ära, teleolümpia on nad juba võitnud. Mingist tasemest nad alla ei lähe ja mulle üldjuhul see tase meeldib.

Vigu teeme me kõik. Kui Martin Kupper end viimases voorus teiseks heitis ja Zoltan Kövago nulli sai, kirjutasin erutushoos pärast mõningast röökimist Delfi otseblogis, et ühel eestlasel on nüüd igal juhul medal käes. Rehkendasin valesti. Tegelikult jäi Daniel Jasinskil ja Christoph Hartingul võimalus vastata ja paraku kasutasidki nad võimaluse ära. See oli viga, minu arvates jäme viga. Vabandan veel kord lugejate ees, kelles tekitasin valesid ootusi. Ma pidanuks pea külmema hoidma ja infot enne avaldamist kontrollima.

Tähtis on tunnistada tehtud vigu ja neist õppida. Mina kavatsen seda igal juhul teha, teiste eest rääkida ei oska. Aga olen lootusrikas.