REPLIIK | Rahvuslik diskrimineerimine olümpiamängudel

 (31)
Ole Einar Bjorndalen
Ole Einar Björndalen Foto: LEONHARD FOEGER, REUTERS

Rahvusvaheline Olümpiakomitee on viimastel aastatel üha enam pööranud tähelepanu sellele, et vältida igasugust diskrimineerimist.

Olümpiamängudel ühtlustatakse meeste ja naiste alad ning hoolitsetakse selle eest, et meestele ei jagataks naistest ebaproportsionaalselt rohkem medalikomplekte. Rangeid tingimusi seatakse korraldajatele ja mänge korraldavatele linnadele. Ent vähemalt ühes aspektis on endiselt mindud väikestviisi diskrimineerimise teed.

Nimelt on sisuliselt kõikidel individuaalsetel olümpiaaladel seatud osalevate sportlaste arvu piirangud, mis on suuremal või vähemal moel seotud nende koduriigiga. See toob kaasa selle, et peaaegu igal alal jääb alati olümpialt kõrvale mõni sportlane, kes ei pääse põllule lihtsalt seetõttu, et mõni või mõned tema kaasmaalased on antud hooajal ette näidanud paremaid tulemusi.

Heaks näiteks on Ole Einar Björndaleni juhtum. 43-aastane laskesuusalegend ei ole küll tänavusel hooajal olnud oma parimate päevade tasemel, ent pole kahtlustki, et endiselt on tegemist sportlasega, kes on võimeline sekkuma vähemalt esikümnemängu. Paraku on Norra tase lihtsalt sedavõrd kõrge, et sportliku printsiibi alusel – mis on oma olemuselt ju ainuõige viis paremad välja selgitada! - ta norralaste olümpiakoondisesse lihtsalt ei pääse, kuna kohad on rangelt piiratud. Björndalen peab nüüd lootma vaid ROK-i armule – on olemas võimalus, et talle kui sprindi valitsevale olümpiavõitjale antakse selleks distantsiks vabapääse.

Samal ajal sõidab rahumeeli olümpiale kümneid ja kümneid Björndalenist nõrgemaid laskesuusatajaid, kes pääsevad PyeongChangi vaid seetõttu, et on sündinud riigis, kus konkurents nii kõva ei ole. Mõned on sootuks kodakondsust vahetanud. Kuhu jääb sportlik printsiip?