REPLIIK | 29. koht ei ole rõõmustamist väärt? On ikka küll!

 (81)
Laskesuusatamise naiste jälitussõit
Johanna Talihärm Sotši olümpial.Foto: Rauno Volmar

Eestlaste väiklus ajab kohati vihale. Kas meil on kahju, kui kellelgi läheb hästi? Vahel tundub, et on.

Olen mõnelt sporditeadlikult ja ka spordikaugemalt tuttavalt viimase ööpäeva jooksul kuulnud ütlusi stiilis "Mida siin rõõmustada ja hõisata? Piiga tegi elu parima sõidu, kuid sai ikka 29. koha" (sellest kõnelevad ka osad kommentaatorid, kusjuures veel enda nimega).

Kes veel aru ei saanud, siis jutt käib eile laskesuusatamises Hochfilzeni MK-etapil jälitussõidus 45. kohalt startides 29-ndaks tõusnud Johanna Talihärmast.

Jah, ühest küljest tõsi - napilt 30 sekka mahtumine ei tundu maailma mastaabis teab mis saavutus, kuid kui me selle üle rõõmustaks, siis mille üle üldse...?

Eesti suusasportlased nii murdmaas kui ka laskesuusas on viimastel aastatel pakkunud pigem negatiivseid kui positiivseid emotsioone - murdmaamehed on distantsisõidus juba 1373 päeva punktita olnud, üksikuid sähvatusi Eurospordi otse-eetrisse pääsemisega on teinud vaid sprinterid eesotsas Marko Kilpiga.

Püssiga suusatamises pole juba aastaid nähtud selliseid suursaavutusi nagu Roland Lessingu 2009. aasta Pokljuka MK jälitussõidu teine ja Martten Kaldvee 2010. aasta Oberhofi sprindi seitsmes koht. Teatesõitudes on juba saavutus see, kui neljas vahetus jõuab finišisse, tavadistantsidel nopime puhta laskmise korral vaid üksikuid punktikohti.

Seotud lood:

Ja nüüd, kui üks neiu teeb 24-aastaselt oma karjääri parima tulemuse (kusjuures päeva 11. suusaajaga), näidates, et vähemalt ühest suusaalade esindajast on tulevikus põhjust veel mingeid tegusid oodata, ütlevad "asjatundjad", et me ei tohiks hõisata ja peaksime hüüumärgid oma pealkirjades sinnasamusesse pistma...

Puhake jalga, seltsimehed!

Talihärm on tubli ja väärib tunnustust, olgugi, et Aasta Sportlase nominentide hulka sellega veel ilmselt ei pääse.