RAUL OJASSAAR | Konstantin Vassiljev avas Pandora laeka

 (8)
Konstantin Vassiljev vs Mihkel Järviste
Konstantin Vassiljev vs Mihkel Järviste Foto: Priit Simson

Paistab, et Mihkel Järviste ja Konstantin Vassiljev on omavahelise tüli õnneks seljataha jätnud ja pikka viha ei pea. 20. mail FC Flora ja Tartu Tammeka vahelises kohtumises juhtunud intsident annab aga alust põgusaks mõttekäiguks.

Suurem osa lugejatest on kõnealust olukorda kindlasti näinud, kuid olgu ka teistele ülevaade antud: Flora ja Tammeka mängus oli 0 : 0 seisul parasjagu täis tiksunud normaalaeg, kui ühe Flora luhtunud rünnaku järel jäi Tammeka kaitsja Kevin Aloe krampidele viidates oma karistusalasse pikali lebama. Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter viskas seepeale palli küljeauti, et füsioterapeut saaks Aloele appi tulla. Küljeauti läks toimetama Flora liider Konstantin Vassiljev, kes aga andis varakult tartlastele teada, et ei kavatse neile palli tagasi visata. Pechter ja mitu teist Tammeka mängijat laiutasid käsi ja üritasid Vassiljevit ümber veenda, poolkaitsja Mihkel Järviste läks aga veel sammu kaugemale ja lubas Vassiljevi „põlved niimoodi sisse lüüa, et ta ei mängi enam kunagi“.

Vassiljev jäi aga oma otsusele kindlaks ning mäng jätkus Flora rünnakuga, kusjuures vaid Pechteri hea tõrje hoidis värava ära. Kohtumine lõppes mõni minut hiljem väravateta viigiga.

Mängu järel palus Järviste oma sõnade eest vabandust, Vassiljev jäi aga endale kindlaks ja sõnas, et see ei tundunud talle koht, kus palli tagasi anda. „Nad olid krampides juba 50. minutist. Pechter viskas palli välja. Oli meie aut. Nad proovisid kogu teise poolaja jooksul aega venitada,“ selgitas maestro Delfile.

Seotud lood:

Kas Vassiljevil võis olla moraalne õigus palli mitte tagasi anda?

1. Vassiljevil oli alust arvata, et Aloe teeskleb krampe. Tammeka oli teise poolaja vältel soodsa mänguseisu pärast tõesti korduvalt ajaga venitanud ning maruliselt võiduväravat jahtinud florakal võis see kopsu üle maksa ajada. Seda, kas Aloel oli tegelikult ka midagi viga, teab ilmselt ainult tema ise. Telekordusest võib Aloe sammudes märgata vahetult enne murule langemist kerget lonkamist – samas ei olnud ta 50 sekundit pärast murule langemist mitte ainult tagasi püsti, vaid spurtis küljejoone poole, et kohtunik saaks ta võimalikult ruttu tagasi platsile lubada.

2. Kas see peaks olema Flora probleem, kui Tammeka mängijad ei ole ühel või teisel põhjusel piisavalt heas füüsilises vormis, et mängu krampideta lõpuni vastu pidada? Miks peaks füüsiliselt paremas seisus olev võistkond kannatama (nemad ei saa ju samal ajal survet kõvemaks kruttida, kui mäng krampides vastase tõttu seisab), sest vastased ei pea pingele vastu?

Mõlemad on ausad küsimused ning Vassiljevi frustratsioon on kindlasti inimlikult mõistetav, kuid leian, et sellest hoolimata oli tema käitumine ebasportlik. Miks? Sest rikuti vaikimisi kehtivaid käitumisreegleid, mille järgimisega olid Tammeka mängijad arvestanud. Lihtne nüanss: kui Pechter oleks teadnud, et Vassiljev ei suvatsegi palli tagasi visata, oleks väravavaht palli oma väravast hoopis kaugemal üle küljejoone saatnud.

Jalgpallireeglid sätestavad, et kohtunikul tuleb mäng seisma panna juhul, kui ta leiab, et mängija on tõsiselt vigastatud – kergema vigastuse korral võib lasta mängul jätkuda. See kehtib aga ainult juhul, kui pall on mängus – kui pall on auti visatud, tuleb vilemehel viga saanud mängija üle vaadata. Kohtunikega vesteldes selgub, et krambid ei ületa üldjuhul tõsise vigastuse kujuteldavat piiri, mis nõuaks mängu viivitamatut peatamist. Samas ei saa ju eeldada, et võistkonnakaaslased jätkaksid ründamist, kui näevad, et kaaslane – seda enam, et kaitsemängija – on pikali ja krampides. Seepärast ei saa keegi Pechterile ette heita, et ta palli auti viskas.

Mängureeglid, isegi kirjutamata reeglid, lepitakse kokku ikkagi enne platsile minemist, mitte ei kohandata neid mänguseisu, olukorra ja iseenda vajaduste järgi. Isegi kui Vassiljev leiab, et sellises olukorras ei ole ka edaspidi floradel põhjust palli tammekatele tagasi anda, tuleks sellisest suhtumisest teada anda varem, mitte juba siis, kui pall on auti löödud või visatud. Jah, Vassiljevit tuleb tunnustada selle eest, et ta andis Tammeka mängijatele oma kavatsusest teada enne palli mängu panemist, kuid moraalset õigust selliselt käituda tal siiski polnud.

Sellistest mõtetest oleks õiglane teatada tunduvalt varem – näiteks nagu tegi Inglismaa esiliigas mängiv Bristol City, kes saatis käesoleva hooaja eel kõigile rivaalidele kirja, kus andis teada, et ei kavatse vastasmängija vigastuse peale palli vabatahtlikult auti lüüa, vaid on andnud mängijatele korralduse mängida kohtuniku vileni. Bristoli otsus tekitas paljudes jalgpallisõprades ehk esiti kummastust, kuid tegelikult on selle taga lihtne põhjendus: mängijad, eriti vastasvõistkonna mängijad, ei peaks olema need, kes hindavad seda, kui tõsise tervisemurega on tegemist. Mängu peatamise õigus on kohtunikul – las ta siis teeb seda, kui vaja!

Pealegi – mis tunne oleks Vassiljevil olnud, kui ta olekski sellest olukorrast oma tahtmise saanud ja Flora oleks sihilikult fair play põhimõtteid rikkudes värava löönud?

Lisaks – piltlikult öeldes avas Vassiljev oma käitumisega ukse tuppa, kus võib olla midagi ettearvamatut. Nagu Pechter talle ka samas olukorras hüüdis: Vassiljev on Eesti jalgpallis kõigile eeskujuks. Kui juba nii austatud ja lugupeetud mängija fair play’le sülitab, siis miks ei võiks teisedki seda teha? Kui Tammekal peaks Flora vastu sarnane olukord tekkima, kuidas nemad käituksid?

Sarnastes olukordades, kus ühel hetkel on mängija justkui suurtes valudes maas ja nõuab arstiabi, aga väljaku kõrvale minnes ja mängu jätkudes on ühtäkki kõik imekombel korras, võiksid initsiatiivi üles näidata hoopis kohtunikud. Kui on ilmne, et mängija teeskles vigastust aja venitamise eesmärgil, ei pea kohtunik „vigastatud“ mängijat kohe esimesel võimalusel platsile tagasi lubama. Mõistagi kaasneks sellega mängija pahameel, aga kohtunikul oleks vastus varnast võtta: kui pallur oli alles nii suurtes valudes, ei ole tervise seisukohast ohutu teda kohe tagasi mängu lubada!

Jalgpallihall kerkigu!
Maarjamäel lahti läinud võitlus Levadia ehitatava jalgpallihalli vastu on lihtsalt kurb. Kõik osapooled teadsid kommunismiohvrite memoriaali sellesse asukohta planeerimise ajal, et selle kõrvale kerkib lähiajal spordirajatis. Punkt. Sellega peaks kogu vaidlus ka lõppema.

Küsimusi tekitavad ka halli vastaste argumendid, kes väidavad, et „jalgpall on juba oma olemuselt lärmakas aktiivne spordiala“, mistõttu ei sobi see memoriaali lähedusse. Kas nad on üldse kursis, et selle koha peal, kuhu halli kavandatakse, on jalgpalliväljak juba praegu? Kumb siis rohkem heli tekitab, kas kinnine jalgpallihall või vutiplats lageda taeva all?

Kui huvirühmad tõesti ei soovi, et jalgpallihall just sellesse kohta kerkib, tuleks neil välja pakkuda detailne plaan, mis tagab selle, et ehitis tuleb mõne muu Levadiale sobiva koha peale. Aus oleks, et sellega seotud lisakulud ei jääks vutiklubi kanda.