Pealkiri on muidugi teadlikult provokatiivne. Aga julgen selle juurde jääda: aasta pärast saavad medalid FC Flora, Nõmme Kalju ning Levadia ja FCI ühendmeeskond. Kes tahab kihla vedada, võtku julgesti ühendust ja lepime midagi kokku. Minu väide on: medalivõitjad on need kolm, lahtine on vaid järjestus.

Muidugi võib loota, et loodus tühja kohta ei salli ja keegi ülejäänutest kerkib esile ja võitleb medali eest. Kui nüüd Narva Trans tõuseb FCI loobumise järel eurosarja kohale (ja rahale), võiks see anda tulemuste osas kiduma kippuvale klubile uue hingamise. Paide või Tartu Tammeka medalivõit oleks Eesti jalgpallile tõeline sõõm värsket õhku. Tore on nii mõelda, loota. Aga reaalsus on karm, keegi neist pole viimaste aastate jooksul olnud medali lähedalgi.

Transi lahutas tänavu medalist 33 punkti, Paidet mullu 27. Enne seda olid parimad „lihtsurelikud” Trans (medalist vajaka 22 punkti), Paide (44), Paide (28), Trans (26). Küsimusi?

Mängud peavad arendama

Juba sel hooajal reetsid suureks paisunud skoorid, et liiga on muutunud ebaühtlasemaks. Mind ajas muigama meie jalgpallispetside analüüs, mille kohaselt on asi lihtsalt selles, et tippklubid on omavahel heideldes kõvasti arenenud. Kui nii, siis peaks see areng kajastuma ka europsarja kohtumistes, mis on ainus objektiivne mõõdupuu.

Olgu sellega, kuidas on, fakt on see, et viimaseks jäänud Pärnu ei suutnud tänavu esiotsa klubidele vastupanu osutada. Ei ainsatki võitu, ei ainsatki viiki. Pärnu nelja mängu üldskoor Floraga oli 1:23, Levadiaga 1:16, Kaljuga 3:21 ja FCI-ga 3:28. Vabandust, aga see ei ole jalgpall.

Pärnu esiliigasse langemine oleks olnud õiglane, sest tänavu ei suudetud konkurentsivõimelist jalgpalli näidata. Jah, jalgpalli kandepinna ja geograafia mõttes oleks saa olnud halb, sest Pärnus on arvestatav publikuhuvi ja töö noortega käib. Sillamäe Kalevi kadumine ning FCI ja Levadia ühinemine säilitab Pärnu jaoks meistriliigas koha, mida nad nende tulemuste valguses ilmselgelt ei väärinud. Kas peatreeneriks saanud Indrek Zelinski suudab järgmiseks hooajaks midagi muuta? Loodame.

Lisaks tõusevad esiliigast kõrgemasse seltskonda Maardu Linnameeskond ja Tallinna Kalev. Kahtlane, kas neil on esialgu kõrgemaid ambitsioone kui meistriliiga koha säilitamine. Esimene sai esiliigaski seitse ja teine kümme kaotust. Võib-olla teen neile liiga, aga eeldan, et pigem tulevad nad Pärnule seltsiks. Esiliigast tulijate puhul ongi kohese edu lugusid vähe rääkida, reeglina on üsna ruttu taas välja langetud, FCI on erandlik positiivne näide.

Igal juhul on kahe tummise võistkonna lahkumise järel tippude jaoks tugevaid kohtumisi väheks. Kokku peetakse neli ringi, seega tugev kolmik mängib omavahel kaheksa matši. Paneme juurde euromängud (ei taha olla ülekohtune, aga Eesti klubide puhul reeglina kaks, siinkohal on meeldivaks erandiks olnud Kalju, varem ka Levadia). Kokku 10-12 ametlikku kohtumist võrdväärse vastasega hooaja jooksul. Vähe. Ilmselgelt liiga vähe, et suurt arenguhüpet oodata.

Ega väga head lahendust polegi. Samas võinuks teha jalgpalliliit kas või ajutise otsuse, et meistriliiga jätkab kaheksa meeskonnaga. Siis saaks teha viis ringi ning Kalju-Flora-FCI Levadia omavahel kümme korda puselda. Samuti oleks neil rohkem matše keskmikega ja oluliselt vähem täiesti pingevabasid mänge, mil puudub mõte.

Tähtis olgu kvaliteet, mitte kvantiteet

Vutiliidu president Aivar Pohlak selgitas Sputnikule antud intervjuus, et meistriliigas peab olema vähemalt kümme klubi. „Vähemaga ei saa kuidagi hakkama – sel juhul poleks see enam liiga. Lätis peeti praegu meistrivõistlused seitsme meeskonna vahel, Leedus kaheksa meeskonnaga – see on naeruväärne.”

Lätis alustati hooaega kaheksa meeskonnaga, aga SK Babite eemaldati seoses kihlveopettustega. See oli sundkäik. Teiseks vaatame veidi ringi ja mida me näeme? Läti – rahvaarv kaks miljonit, meistriliigas kaheksa klubi. Leedu – rahvaarv 2,9 miljonit, meistriliigas kaheksa klubi. Soome – rahvaarv 5,5 miljonit, meistriliigas 12 klubi. Ja Eesti – rahvaarv 1,3 miljonit, meistriliigas kümme klubi.

Marijampolė FK Sūduva jõudis tänavu Euroopa liiga alagrupiturniirile väga lähedale. Üksteise järel lükati auti Valgevene, Läti ja Šveitsi klubid, otsustavas play-off’i ringis vannuti Razgardi Ludogoretsile alla kahe mängu kokkuvõttes 0 : 2 (0 : 2 ja 0 : 0). Muide, see Ludogorets võitis alagrupis Hoffenheimi ja Bragat ning juhib C-gruppi. Meil, kel on ometi uhke kümne tiimiga Premium liiga, aga raiutakse, et Euroopa liiga alagrupiturniirile jõudmine on võimatu ja jalgpalli lipulaeva Flora saldo – 23 aasta jooksul on eurosarjas vaid korra esimesest ringist edasi jõutud – on halb kokkusattumus ja lihtsalt humoorikas fakt. No ei ole ju.

Igatahes mina ei julgeks öelda, et Leedu liiga on naeruväärne üksnes seetõttu, et seal on kaheksa osalejat. Muidugi ei saa kaks või kolm tippsatsi aasta jooksul vaid omavahel mängida, aga lõppude lõpuks ei peaks meistriliigas osalevate klubide arv olema omaette eesmärk, tähtis on siiski eelkõige kvaliteet.

Liitu