Olümpiaisade õppetund: ainult jutust ei piisa, loevad faktid

 (33)
ROK-i presidendil Thomas Bachil on põhjust endale tuhka pähe raputada.
ROK-i presidendil Thomas Bachil on põhjust endale tuhka pähe raputada.Foto: STRINGER

Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) ja Venemaa vaheline sõda on seisus, kus häid lahendusi pole.

Ükskõik mida lähipäevil otsustatakse, keegi tunneb end ikkagi riivatuna. Kui ROK jääb endale kindlaks ja jätab esialgu Sotši olümpial patuseks tunnistatud Venemaa sportlased reedel algavalt Pyeongchangi olümpialt eemale, on see ebaõiglane, sest rahvusvaheline spordiarbitraaž (CAS) andis neile õiguse ja juriidiliselt on nad puhtad. Ent kui kohtu kaudu võidu saanud sportlased lubataks olümpiale, jääks õhku küsimus: mille poolest on nad paremad kui need venelased, kes jäid ühegi teadaoleva põhjuseta olümpiakutseta? Selle seltskonna eredaim näide on murdmaasuusataja Sergei Ustjugov.

Kindlasti on suur hulk neid, kes ei pea CAS-i otsust millekski ja on kaljukindlalt veendunud, et Venemaa sportlased saavutasid Sotšis edu ainult tänu riiklikule dopingusüsteemile ja neilt tuleks võtta nii medalid kui ka õigus võistelda. Seepärast ongi sisuliselt võimatu olukord, kus kõik oleksid rahul.

Kõige rohkem peavad endale tuhka pähe raputama ROK-i juhid. Võistluskeeldude ja tulemuste tühistamisega astuti väga libedale teele. Kõiksugu komisjonide uurimistööde tulemusena tekkinud raporteid on küll põnevad lugeda ja ilmselt on neis ka omajagu tõtt, kuid nende põhjal kedagi süüdi mõista… see polnud lihtsalt mõistlik.

Vettpidavaid tõendeid pole

Seotud lood:

ROK oleks pidanud järgima põhimõtet, et süüdi saab tunnistada ainult neid sportlasi, kes on dopingukontrollis põrunud. Ühtegi vettpidavat tõendit ju tegelikult polnud. Olid ainult arusaamatute motiividega tegelase – miks peaks aastaid enese sõnul sportlaste dopingutarvitamist organiseerinud inimesest saama järsku dopinguvastase võitluse eesliinisõdur? – jutt, võib-olla ka mõne kadeda tunnistused ja kindlasti paras ports poliitikat. Jah, venelased võisid olla pätid, kuid tõenditeta selline asi kohtust läbi ei lähe.

Kõige rohkem peavad endale tuhka pähe raputama ROK-i juhid. Võistluskeeldude ja tulemuste tühistamisega astuti väga libedale teele.

Kuigi CAS-i otsuses pole öeldud, et Venemaa dopingusüsteemi ei eksisteerinud, on sportlaste õigeksmõistmise taustal küsitav ka Venemaa olümpialt eemale jätmise õigsus. Olgugi et 11 Venemaa sportlast jäi ikkagi süüdi, pole terve riigi diskvalifitseerimiseks justkui põhjust. Pealegi on üks grupp Venemaa sportlasi muu maailma samaväärsete atleetidega võrreldes halvemas seisus. Need on varem dopinguga vahele jäänud, kuid oma karistuse ära kandnud atleedid. Selliseid venelasi ei lasta Pyeongchangi ka neutraalsete sportlastena. Teiste riikide endistele patustele on aga uksed valla… Tegelikult on varem dopinguga vahele jäänud sportlastele õige kehtestada eluaegne olümpiakeeld, kuid seda tuleks teha kõigile – täisleppimatusega.

Raske on nõustuda väitega, et CAS-i otsus tõukas dopinguvastase võitluse ajas tagasi. Või siiski… Ta lükkas selle õigele rajale, kus süüdi on üksnes need, kes on reaalselt vahele jäänud. Spekulatsioonid ja pealekaebamised ei saa olla tõendid. ROK peab seda mõistma ja juhtumist õppima.