Õllesed tapatalgud on sport?! Kaugel sellest!

 (41)
E-spordi FIFA jalgpallimängu turniir.
E-spordi FIFA jalgpallimängu turniir. Foto: Karli Saul

Laual lahtikorgitud õllepudelid, diivanil kamp noori mehi, puldid näpus, pilk suunatud teleriekraanile. Sport? Nende endi määratluse järgi, jah. Kainelt mõteldes, ei.

Kolmapäevases Päevalehes sai lugeda arvutimängude aktivistide nurinat selle üle, et tarbijakaitseamet keelas korraldada lapseohtu noormeestele ja neidudele suunatud mänguüritust, mille põhiliseks tegevuseks oli vägivaldse sisuga arvutimängude mängimine. Liigne inimeste tegevusvabaduse reguleerimine pole tavaliselt hea, kuid vähemalt seekord tuleb ametnike otsust kiita.

Suurepärane, kui see käik võib ohustada ka teiste sarnaste ürituste toimumist. Pole ühtegi põhjust, miks peaksid noored võistlema selles, kes suudab osavamalt arvutiekraanil virtuaalsel vastasel pea otsast lüüa või ta lihtsalt vereklombiks tulistada. Usun, et iga normaalne lapsevanem hoiab ka kodus oma võsukesed sellistest mängudest eemal.

See ei tähenda muidugi seda, et peaksime oma lapsed ümbritsema roosa vatiga. Elu mitmepalgelisuse tutvustamine on isiksuse kasvamisel oluline, kuid kindlasti pole vaja kultiveerida põhjendamatut vägivaldsust. Asi pole ainult lastes ja noorukites, selliste mängude mängimine mõjub ajupehmendavalt ka alles arenemisjärgus 20 kuni 25-aastasele, ennast täiskasvanuks pidavale noorele. Spordi mõiste taha pugemine, siin ei aita. Spordi ja vägivaldse sisuga arvutimängu vahel on selge piir.

Seotud lood:

Arusaamatu, kust üldse tuleb mõte, nimetada tapatalguid kujutavat mängu spordiks? Tõsiseltvõetav pole arvutimängu fännide väide, et tegelikult polegi vahet, kas ekraanil on tulistamine või jalgpall, oluline olevat hoopis võistlusmoment ja strateegiline mõtlemine. Väga hea, sest sellisel juhul võib ju sõjamängud programmist kohe välja jätta. Miks on vaja oma strateegilist mõtlemist arendada tapatalgute kaudu?

Laste ja noorte tervise huvides oleks muidugi parem, kui nad ei koguneks koolide ja noortekeskuste juurde arvutimänge mängima, vaid leiaksid endale tegevust spordisaalis ja staadionil. Aga kui tõesti on nii suur kirg arvutimängu järgi, siis jalgpalli või korvpalli mängimist võiks veel mõista. Vähemalt ekraanil tehakse puhast sporti ning mängijal on võimalik ilmutada oma osavust ja taktikalist taipu - just seda peavad ju mängurid tähtsaks. Sellisel juhul võiks seda tegevust tõesti võrrelda male või kabega. Kuid sedagi mitte enne, kui mängu ajal kaovad laudadelt õllepudelid ja mürkidest pakatavad energiajookide purgid.

Professionaalse tegevusuna ei saa arvutimängule kuidagi kätt ette panna. Kui mingi seltskond täiskasvanud inimesi soovib sellega tegeleda ning leiduvad sponsorid, kes seda rahastavad, siis andku minna. Kuid spordiga pole sellel ikkagi midagi pistmist.